Foto: TEET MALSROOS
Juhtkiri
21. aprill 2017, 18:05

Juhtkiri | Säästud ahju? (43)

Olgu valitsusjuhi ja rahandusministri ümmarguse jutuga kuidas on, selge on see, et järgmisel aastal eelarve kulutab siiski 600 miljonit rohkem kui raha laekub – ükskõik kuidas seda ka nimetada. Kahtlemata tuleb meil kõigil heameelt tunda, kui sadu ja kümneid miljoneid saab juurde haigekassa, koolide ja lasteaedade õpetajad või kultuuritöötajad.

Kuid sel aastal on kohalikud valimised, järgmine aasta on riigikogu valimiste eelne aasta. Nii küsibki skeptilise meelega eestlane – kas riigist on ikka õige sedavõrd palju lisaraha suunata just eelkõige tarbimisse? Me kõik mäletame, kuidas eelmine buumiaegne tarbimispidu päädis pika ja vinduva masuga. Tore on küll kulutada, kuid veel parem tunne on, kui tagataskus on säästud vajadusel raskete aegade üleelamiseks.

Sama kehtib ka riigi suhtes, eriti olukorras, kus keegi ei saa väita, et käes oleks ülemaailmse rahu ja õnne aeg. Liiati kui mõne aasta pärast kuivab kokku ka euroraha laekumine, mille vool on meil seni lubanud teha kulutusi, mida ainult oma raha eest me poleks suutnud teha. Iseasi, kas võõra raha kulutamine alati on ikka asja ette läinud, kui mõelda kasvõi Mäo või Jõhvi futuristlikele liiklussõlmedele.

Me ei tea, kuidas ja kas hakkavad laekuma uued maksud ning kas miinus ei kujune maksuraha alalaekumise tõttu veelgi suuremaks.  Selles olukorras on reservide söömine nagu sms-laenu võtmine, kus raha kulutades on lühiajaliselt hea tunne, kuid pärast saabub laenupohmell ja võlakeeris.

Talupojamõistus ütleb, et sääste ei tasu lihtsalt tarbimisse paisata. Kui juba kulutada, siis millelegi käegakatsutavale, millest saaks pikema aja vältel kasu kogu Eesti, olgu selleks kasvõi kolmerealised maanteed Tartusse, Pärnusse ja Narva.