Julgustükk: Narva piiga jättis kuuks ajaks emakeele ja kodukooli (11)

"Klassikaaslased ja sõbrannad ütlesid, et väga tore, mine kindlasti," räägib Sofija, kuidas tema kaaslased uudise koolivahetusest vastu võtsid. "Klassijuhataja kirjutas e-koolis, et selline võimalus on. Ema ja isa ütlesid ka, et mine. Panin end kirja ja nii ta läks."

"Ma kartsin," kirjeldab Sofija esimest emotsiooni, kui ta aprilli alguses Keeni kooli sisenes. Tegelikult on tagasihoidlikkuse ja välise hapruse all peidus julge tüdruk, sest tulla üksinda täiesti võõraste inimeste sekka ja teise keelekeskkonda – see nõuab julgust.

"Ma tahtsin väikest kooli, mis oleks kodune," meenutab Sofija oma soovi. "Kindlasti ei tahtnud ma Tallinna, sest seal räägitakse palju vene keelt. Tahtsin tulla Lõuna-Eestisse, sest saared jääksid kodust liiga kaugele."

Eesti keele õppimisel ja harjutamisel on Sofija jaoks praktilisem eesmärk ka. Ta soovib pärast kooli lõpetamist minna ülikooli. "Kas midagi matemaatikaga seotut või siis Sisekaitseakadeemiasse," räägib 15aastane tüdruk oma praegustest plaanidest.

Tüdruk poistega perre

Sofija võõrustajateks on Lehepuude pere, kes olid kohe valmis andma peavarju nende kodukooli saabuvale tüdrukule.

"Meie ainus hirm oli, et kas ta tahab tulla perre, kus on ainult poisid," ütleb kahe poja ema Marjana Lehepuu. "Meie poeg Ralf tahab ka õpilasvahetusse minna, nii et see on meie peres jutuks olnud. Meie arvasime, et kui keegi tahab kooli vahetada, siis peab ta seda saama."

Vaid paar nädalat pärast "jah" sõna ütlemist oli peres kolmas laps – Sofija.

"Ma otsisin veel internetist bussiaegasid, aga Sofija kirjutas mulle, et pole vaja, vanemad toovad ta kohale," räägib Marjana. "Nad tahtsid ikka ise üle vaadata, kuhu nende tütar satub. See on õpilasvahetuse juures üks toredamaid asju, kui me saime tuttavaks väga toreda perekonnaga."

Kooli saab vahetada juba aastaid

Üheks või kaheks nädalaks saavad Eesti õpilased kooli vahetada alates 2012. aastast ja seda võimalust on kasutanud sajad noored. Vahetusi korraldab mittetulundusühing Veni Vidi Vici (VVV) ja seda ilma suuremate toetajateta. See tähendab vahetusse minejatele vaid väikest tasu kogu asjaajamise eest, selgitas VVV juhatuse liige Gerle Trifanov.

"Keelekeskkonda vahetavatele õpilastele on üks-kaks nädalat liiga lühike aeg," ütles Trifanov. "Käisime välja plaani pakkuda pikemat õpilasvahetust neile, kes tahaksid seda teha just keeleõppeks. Kultuuriministeerium ja haridusministeerium haakusid kavaga ning tänu nende toetusele sai see teoks."

Nüüd ongi peaasjalikult Ida-Virumaa ja Tallinna noortel võimalus minna neljaks nädalaks mõnda eesti õppekeelega kooli, kusjuures riigi toetusel saavad nad 200eurose stipendiumi. Sofija oli esimene, kes sai seda võimalust ja läbi aprilli õppida Keeni põhikoolis.

Trifanovi sõnul on ootel paarkümmend õpilast. Näiteks tahab mitu Narva noort minna Orissaare kooli. Vene noored ongi agaramad riskima ja valivad sellise sihtkoha, mis võimalikult palju erineb nende endi kodukoolist ja kodukohast. Ja loomulikult on kõigil eesti õpilastel võimalik minna harjutama vene keelt mõnda venekeelsesse kooli ja perekonda.

"Väga palju sõltub inimestest," ütles Trifanov. "Kui koolis on aktiivne õpetaja, kes viitsib õpilasvahetusega tegeleda, siis on sealt palju osalejaid ja see kool võtab ka palju õpilasi vastu. Tähtis on ka perekonna roll. Olime Narva haridusmessil ja seal tulid meiega rääkima ja meilt küsima väga paljud emad-isad, vanavanemad. Nad on huvitatud sellest, et nende laps oskaks eesti keelt ja tal läheks elus hästi."

Kõige keerulisem on õpilasvahetuste puhul leida perekondi, kellelt vahetusõpilane peavarju saab. Nagu koolide leidmisel on siingi abiks aastatepikkune kogemus, sest Trifanovi sõnul tulevad ilma pikema veenmiseta appi need pered, kelle laps on ise õpilasvahetuses käinud või kes korra juba võõrast last majutanud.

Õppimisega on raske

"Enamasti ma saan aru, mida tunnis räägitakse, aga vahel ei saa üldse aru," tunnistab Sofija. "Aga õpetaja ja teised lapsed seletavad, midagi tegemata ei jää."

Mõnda asja on Sofija Narvas juba õppinud ja siis on õpetaja leidnud talle muust klassist erinevad ülesanded. Tugeva reaalainete koolina tuntud Pähklimäe kooli õpilasena edeneb tal keemia libedamalt kui Keeni kooli lastel. Viimase eesti keele kontrolltöö hindeks sai ta "kolme", kuid nagu ütles õpetaja, siis vene keelt emakeelena rääkijana väärinuks ta "viit" – Keenis on eesti keel ju emakeeletund.

Mõni aasta tagasi kolis Sangaste kanti perekond Gruusiast ja nende lapsed tulid Keeni kooli oskamata ei eesti, vene ega inglise keelt. Nüüd lapsed Eestis nagu omad ja Keeni õpetajad sai väärtusliku kogemuse mistõttu olnud Keeni kooliperel mingit hirmu Sofijat vastu võtta. Klassikaaslased on väga abivalmid, üks Gruusiast pärit poiss – Givi – õpib Sofijaga samas klassis.

Suur ja väike kool

Erinevusi Narva suure kooli ja Keeni väikese kooli vahel on palju. Narvas algas Sofija koolipäev kell üheksa ja ta sai rahulikult kooli jalutada. Keenis algavad tunnid kell kaheksa ning kuna tema võõrustajad elavad koolist 15 kilomeetri kaugusel, tuleb tüdrukul olla mõni minut pärast seitset bussipeatuses, et bussi peale jõuda. Peale varase ärkamise ei näe Sofija selles midagi erilist: "Buss nagu buss ikka."

Teiseks erinevuseks on Keeni koolis valitsev suhteline vabadus. Tundides tunnevad õpilased end üsna vabalt, samas Narva koolis on tunnis rääkimise õigus ainult õpetajal. Keeni poisid mängivad vahetunnis kitarri, lapsed valguvad koolimajas kes kuhu. Narvas tuleb kindlasti klassist välja tulla ning ka vahetunnis valitseb kord. "Aga vahetunnid vaiksemad küll ei ole," naerab Sofija, ehkki tema kodukoolis on õpilasi üle tuhande, Keenis vaid sadakond.

Väikses maakoolis käivad huviringid ikka koolimajas, pereisa Kalmer Lehepuu sõnul poleks teisiti võimalik, vahemaad on suured ja vanematel pole aega lapsi linnadesse trenni vedada. Narvas seevastu ei korralda kool midagi peale õppimise, kõiki treeninguid ja hobisid tuleb kuskilt mujalt otsida.

"Ma ei ole kunagi nii vaikses kohas olnud," lisas Sofija veel ühe erinevuse oma alalise ja praeguse elukoha vahel, kus vaikse, sompus ilmaga pole kuulda väiksematki häält. "Narvas elan ma Tallinna maanteel, linna peatänava ääres," ütles Sofija.