Einar Ellermaa | Keerutamise meistriklass: kas riigieelarve miinus on rohkem nagu plussi moodi miinus? (11)

Jüri Ratas vastas: „Ma tänan selle küsimuse eest, et ma arvan, et Eesti on täna saanud päris hea kontakti uue Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpiga. Meie koostöö on nendega majandusvallas väga tihe olnud, nad on meile kindlasti hästi oluline partner kaitsevaldkonnas ja täna on – võib-olla on see kokkusattumus –, aga täna on mul võimalik kohtuda USA spiikriga, nii et meil on väga-väga tihedad koostööd Ameerika Ühendriikidega, ma kindlasti austan Ameerika Ühendriikide inimeste ja elanike otsust presidendivalimistel ja täna on Ameerika Ühendriikide president kindlasti Eestile ja Euroopale hea koostööpartner Donald Trump. Aitäh.“

Tõeline keerutamise meistriklass! Kirjutasin selle teksti sõna-sõnalt „Aktuaalsest kaamerast“ maha.

Me ei tea, mida küll võis poiss arvata peaministri vastusest ta küsimusele. Tänapäeval on palju kõne- ja kehakeeleeksperte, peaks neilt küsima. Kui nüüd ise eksperdiks hakata, siis võib arvata, et Jüri Ratas lootis Clintoni võitu. Aga see võib ainult tunduda ja sel polegi tähtsust. Ma ei arva, et Ratas oleks pidanud ütlema, et oli Clintoni või Trumpi poolt, aga lihtsamalt oleks saanud. Näiteks et ei olnud otseselt kummagi poolt, sest presidenti valisid ameeriklased oma riigile ja iga presidendiga on USA meie liitlane.

Harjumuspärane keerutamine

Mu meelest tähtsam on see, et asi pole ju ainult Ratases, vaid niisugune keerutav mittevastamine on kahjuks liiga tavaline ja oleme hakanud sellega harjuma. Aga ei tohiks harjuda.

Mõni aasta tagasi istusime sõbraga ühes Tallinna kesklinna restoranis. Hilise aja tõttu oli rahvast juba väga vähe ning tuntud kokk liikus leti taga ringi, suhtles ja andis maitsta omapäraseid suupisteid. „Vala siia juurde üks pits viina ka,“ ütles sõber. „Kas sulle ka?“ küsis tuntud kokk minult. „Mmm, võib-olla,“ kokutasin mina. „Kuule, ei või jaa, ma saan valada või mitte valada, ma ei saa võib-olla valada,“ ütles kokk.

Ta ei tea ise ka, kui hea õppetunni ta mulle andis. Olen sellest õhtust saati kogu aeg ennast jälginud, et ma ei kasutaks niisugust n-ö kõhklevat kõneviisi. Ja kahjuks märkan sellist kõnepruuki kohe ka teiste juures. Katsuge jälgida, kui palju teie või teised teiega rääkides ebalevad. See on päris põnev ja õpetlik tegevus.

Kooliajal, ligi 40 aastat tagasi, käisime klassiga Tallinna draamateatris vaatamas lavastust „Ljubov Jarovaja“. Kontrollisin nüüd, et see on Stalini preemiaga auhinnatud Konstantin Trenjovi näidend punaste ja valgete võitlusest kodusõjaaegses Sevastopolis. Kummalisel kombel ei mäleta ma sellest etendusest absoluutselt mitte midagi peale ühe stseeni. Kaks võitlejat saavad kokku ega tea, kes kelle poolt on. Teevad suitsu ja üks küsib: „Kuidas teil seal praegu on ka?“ Teine vastab umbes nii: „No meil on ... päriselt mitte just üsna. Aga teil?“ Esimene mees vastab: „Tead, meil on täitsa vastupidi.“

Seegi on tõeline keerutamise meistriklass ja tuli Ratase vastust kuuldes kohe meelde.

Kas kuus on suurem kui neli?

Jüripäeval pidas Vabaerakond üldkoosoleku ja valis uueks esimeheks Artur Talviku. Tulin parajasti teisest toast, kui kuulsin telerist Talviku väidet, et nende maailmavaade võiks olla vastupidine n-ö hoolekandeühiskonda ehitavale poliitikale. Mõtlesin, kas ma kuulsin ikka õigesti, sest see tundus tavapärast poliitilist kõnepruuki arvestades liiga otse öeldud ja liiga julge. Järgmisel päeval kuulasin selle koha üle ja nii ta tõesti ütles. Ja veel: „Me peame tegema muutusi ja see muutus on ise hakkama saav Eesti, mis on vastupidine sellele, kuhu praegused valitsused on liikunud.“

Ma ei ütle, et Vabaerakond ja Artur Talvik on mu lemmikud, aga nii otse ja keerutamata öeldud lause jäi meelde. Kas oleme keerutamisest nii väsinud, et poliitik ei peagi midagi erilist ütlema, piisab sellest, kui ta ütleb midagi lihtsalt ja selgelt ning kohe pöörab kuulaja ehmatusest pead, et mis see nüüd oli?

Jah, pole ju raske eristuda, kui kõik suured erakonnad on trüginud hoolitsemise ja abistamise sektorisse, unustades, et raha hoolitsemiseks ja abistamiseks tuleb nendelt, kes mingit hoolitsust ega abi ei saa.

Meie poliitilises kõnepruugis on seda võib-olla- ja päriselt-mitte-just-üsna-juttu tõesti palju. Hea näide on lähema nelja aasta riigieelarvestrateegia esitlemine, kus eelarved nagu natuke oleks miinuses, aga see ei ole nagu päris miinus: „Valitsussektori eelarvepositsiooni eesmärk lubab kasutada 2018. ja 2019. aastal varasemate perioodide ülejääke strateegilisteks investeeringuteks mahus 0,5 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning 2020. aastal mahus 0,3 protsenti SKPst.“

Kas mäletate filmist „Mehed ei nuta“ Lia lauseid? „See saar ei olegi saar. (…) See on rohkem poolsaare moodi saar.“

Ka selle aasta eelarve kulud on planeeritud 9 655 777 ja tulud 9 481 844 eurot ja kuus on ju suurem kui neli, aga seda esitleti aasta lõpus nii, et kuna lisandub nii palju toetusi ja abi, siis see ei olegi nagu päris miinus, vaid plussi moodi miinus.