Ometi kord! Milleks käia tööl napilt keskmise palga eest ja virelda, püüdes pere eelarvesse võrdset panust anda, kui kõikidele probleemidele on olemas lahendus – hea palgaga mees. Alates tänasest ei astu ma sammugi arvuti ega töiste kohustuste suunas! Kellele neid 40 + naisi tööjõuturul ikka vaja on. Milleks kõik need kraadid ja kursused, mida vähemalt mina ei suuda mingi nipiga arvestatavaks sissetulekuks vormistada? Ma leian hoolimata kümneaastast erialastest õpingutest oma väljundi tantras või toortatra küpsiste valmistamises või kõrvarõngaste müügis.
Kuidas abielluda Jüri Mõisaga?
Pigem teen perele hommikusöögi, lähen trenni, massaaži, lastele kooli vastu. Keskendun perele ja naiseks olemisele! Õhtul ootan peret sooja söögiga ja vestlen mehega tema tööst, ise värskelt meigitud, föönisoenguga, seljas punane seksikas pesu ja meelas parfüüm peal.
Miks peaks mees pika pilguga jälgima minu hommikusi ponnistusi peegli ees, riiete valimist firma väljasõitudele ja läbielamisi pärast suvepäevi. Kodus ma ju vingun ainult lollide töökaaslaste üle ning rooman televiisori eest kööki ja sealt laste- ning magamistuppa dressipükstes ja jäätisekarbiga. Minus pole rõõmu ja särtsu, sest töö on nii minust kui ka mehest selle välja imenud.
Ei, see olen hoopis mina, kes hakkab kaasa elama mehe töövõitudele ja kaotustele ning lasen tal end mehena tunda. Isadepäeval istume lastega ümber laua ja täname oma isa ja toitjat nagu Vargamäe pere Andrest, kes perele leiba lõikab. Palkan lapsehoidja ja lähen mehega kahekesi restorani, et pideva lastemöllu asemel ning friikartulite ja makaronidega segi paisatud laua asemel nautida teineteise seltskonda.
Mõistagi läheme perega talvel suusatama ja kevadel päikesereisile akusid laadima, suvel teeme aga ühe kultuurireisi silmaringi laiendamiseks. Meil on oma maja, suvemaja, aktsiad, kinnisvara ja hea sissetulek. Meil on kaks autot ja bensiin, lapsed õpivad erakoolis ning neil on eraõpetajad keeltes, lugemisteraapiaks ja spordis. Üks mustanahaline Kenya sprinter teeb poisist jooksjat ja Kontaveit treenib meie pisipiigat tennises.
Kõik see oleks ju imeline. Olla ülalpeetav naine nagu traditsioonilises perekonnas olema peaks. Seda muidugi juhul, kui Eestis oleks arvestatav hulk selliseid mehi, kes saaksid naistele sellist elu võimaldada. Ilmselt oleks mul asjatu loota, et saabuks valgel hobusel minu oma isiklik Jüri Mõis, laskuks ühele põlvele ja ütleks, et võta – siin on sinu unelmate elu. Ilma mingi palgalõheta.
Aga meenub üks ammune vestlusring, kus Anu Saagim, Juhan Kivirähk ja toonane seltskonna- ja majandusajakirjanik Paavo Kangur arutasid, et milline oleks keskmise ülalpeetava naise tema ambitsioonidele vastav aastane kulu ja mitu meest jaksaks Eestis seda võimaldada. Kui kõik eraettevõtjad, riigiettevõtete juhid ja riigikogu liikmed olid kokku arvestatud, siis sai kokku umbes 500 meest terve Eesti kohta. Sest toitumisahelas ei saa väga palju Jüri Mõisasid olla ning peale raputavat kapitalismiaega, kus kõik kohad toitumisahelas ära jagati, neid enam juurde ei teki. Vähemalt mitte nii nagu 90ndatel.
Naine kui ohtlik töötaja?
Arvestades minu turuväärtust, iga ja oskusi, on mul isegi hästi läinud, et olen tanu alla saanud. Kas see polnud mitte Janek Mäggi või keegi tema masti tegelane, kes nahutas iibepiduritest kõrgharitud naisi, kes pole märganud õigel ajal sünnitada ega taha latti pereõnne nimel alla lasta. Pereõnn mul ju on, erinevalt paljudest kaaslastest, aga kuhu see sissetulek jäi? Enne lapsi oli mu sissetulek tõesti Eesti kohta arvestatav, aga nüüd pole see seda mitte.
Olen teised valikud seadnud, ja väikeste laste vanematele ei maksta selle eest emapalka, et nad nendega koduseid ülesandeid teevad ja haiguslehel on. Nad on vähem väärtuslikud töötajad, kes võivad veel sünnitada. Nad on ohtlikud.
Kuigi – üsna tõenäoliselt mina enam ei sünnita. Olen tööle pühendunud, sest pean õigeks ajaks lasteaeda jõudma ega tegele sotsiaalmeedias surfamise ja kohviaparaadi juures lobisemisega. Olen tõhus ja tulus töötaja, sest mul on koju kiire. Ja mul on vaja sissetulekut. Ma pean arveid maksma. Või noh, Jüri Mõisa arvates peaks seda minu mees tegema.
Tulgem tagasi tänapäeva reaalsusesse!
Kõik naised, kes on lugenud Houellebecqi „Alistumist“ ehk Pariisi islamirevolutsiooni utoopiat, on kursis valge haritud mehe märja unelmaga saada vaimse töö eest kuninglikku palka ning õiguse abielluda ja saavutada lähedus vähemalt kahe-kolme naisega. Peategelast François’d lummab islamiseeritud ülikooli rektori korter Pariisi kesklinnas, teenija, 15aastase ja 40ndates abikaasade, haruldustega raamatukogu ning parimate margiveinidega.
„Alistumise“ Moslemi Vennaskonna programm paneb fookuse perekonnale ja lastele, tuumikperekonnale ning soovib riiklikku majandusmudelit, mis toetab väikseid pereärisid, kus kogu töö ja elu käib kodus. Perekond, lähedus, lapsed ja kodus tehtav töö – need lihtsad asjad, millest ollakse moodsas lääne ühiskonnas võõrdunud. See on kulukas ja tüütu ning individualismi ja kärgperedesse kaduma läinud.
Milleks siis need väärtused, mille eest viimased aastad on seistud, kui eesmärk on tegelikult traditsiooniline kultuur ja patriarhaalsus?
Tegelikult oleks ju imeline, kui ma saaks oma perekonna ja abikaasaga liituda patriarhide-oligarhide majandusmudeliga, kus on Martin Helme ja Varro Vooglaiu aated, Janek Mäggi ideaalid ja Jüri Mõisa raha. Kuid kas siis oleks mina see naine, kes iga väljaütlemise eest linnaväljakule veetakse ja kividega loobitakse?
Hoolimata oma vaimustusest Jüri Mõisa vastu teen ma südame kõvaks ja lähen ikka tööle. Panin rinda hammustatud euro kujulise märgi, mis sümboliseerib palgalõhet, ja tõmbasin telefoni Jarek Kasari meloodia. Samas annan endale aru, et minu töö eest ei makstaks ühelegi mehele suuremat palka. Üsna ebatõenäoline, et ükski neist seda üldse teeks. Ega minu vanaema asjata öelnud, et naise tööd ja ratsahobuse s***a ei näe keegi. See hakkab silma vaid siis, kui see on tegemata.
Kommentaarid