Soolise võrdõiguslikkuse ekspert: Eesti naised peaksid rohkem otsustama (61)

Eesti on selle aasta juulist kuni aasta lõpuni Euroopa Liidu eesistuja. See tähendab meie riigile erinevaid ülesandeid, muu hulgas ka soolise võrdõiguslikkuse edendamist. Kui sageli räägitakse, et Eestis on soolise võrdsusega lood viletsad, siis EIGE direktor Virginija Langbakk ei keskendu sellele, vaid vaatab tulevikku ning näeb eestlasi pigem teenäitajatena. "Ega soolist ebavõrdsust pole ühelgi riigil õnnestunud ära kaotada," väldib ta Eesti võrdlemist teistega. Eesti soolise võrdõiguslikkuse raport Euroopa Liidu eesistujana (mis kestab selle aasta juulist aasta lõpuni) keskendub ennekõike ebavõrdsusele hariduses ja selle mõjus tööturule.

Naised siin ei otsusta?

Eesti suurimaks probleemiks peab Langbakk naiste vähesust nn otsustavatel kohtadel. See ei tähenda ainult poliitikat, vaid ka juhtivaid kohti äris, panganduses, teadustöös, meedias jne. Langbakk tuhnib korraks oma paberites ja leiab siis otsitu: "Uuringuid teostavate organisatsioonide näitaja on teil nullis!" Ajakirjanikud elavnevad ja küsivad, kas nad said ikka õigesti aru: null, nagu see ümmargune, mittemidagit tähistav number? "Jah, ja Euroliidu keskmine on neljakümne protsendi peal," vastab Langbakk ja täpsustab, et nullinäitaja käib nende kohta, kes langetavad otsuseid uuringute rahastamise kohta.

"Kujutage ette, kui ainult mehed otsustavad, siis eks neil on oma prioriteedid. On teemad, millest võidakse täiesti mööda vaadata. Võidakse. Ma muidugi ei ütle, et kõik mehed on sellised, stereotüüpilised," lisab ta kiiresti. Et naisi on rahvastikus pool, isegi pisut rohkem, tundub ebaloogiline, et naised pole otsustajate ja juhtivtöötajate seas esindatud.

Pikad tööpäevad ja pornograafia seintel

Direktor mainib mitmel korral ebasõbralikku suhtumist, mida naised teatud erialadel kas siis koolis, uurimistöid tehes või tööalaselt kohtavad. Ta on veendunud, et meestel on traditsioonilistel naistetöödel palju lihtsam sisse elada. Kui mees valib hooldaja või medvenna ameti, siis näevad tema peaasjalikust naistest kolleegid seda toredana. Hoolitsev mees! Kui aga naine tungib alale, mida domineerivad mehed (nn STEM-alade ehk teaduse, tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatika õppurite hulgas on Euroopa Liidus naisi vaid 14%), siis usub Langbakk, et ta puksitakse lihtsalt välja. Kas otsese kiusamise või siis keeruliste töötingimustega.

Ta viitab sellele, et naiste kanda on endiselt ka koduhoidja ja lastekasvataja roll, samas kui meestel on võimalik muude kohustuste arvelt rohkem aega tööle kulutada. "Kui naisterahvas läheb tööle sellisesse valdkonda, sellisesse kollektiivi ja siis tööl öeldakse, et näe, meil siin mehed rügavad järjest pikki päevi tööd teha, miks ma peaksin sulle palka juurde andma?" selgitab Langbakk.

Ta kirjeldab ka lihttööliste töökeskkonda – tehaseruume või töökodasid, mille seintele riputavad meessoost töötajad tema sõnul "pornograafiat" ja selline keskkond mõjub naistele piinlikkusttekitava ja vaenulikuna.

Emotsioonivaba võrdsus

"Eestlased on ju pragmaatilised inimesed," kirjeldab Langbakk. "Statistikas pole emotsioone," lisab ta, viidates sellele, et soolise võrdsuse teema on vaba suurtest tunnetest ja kirgedest, kui see taandada numbritele. Ta usub, et pragmaatilise rahvana peaks soolise võrdsuse idee – kui näidata selle kasumlikkust – eestlastele igati meeltmööda olema. Teema ideoloogilise ärakasutamise peale kehitab ta õlgu ning kordab uuesti mõtet, et numbrid ei valeta.

Suurem sooline võrdsus tooks EIGE uuringu tulemuste järgi Euroliitu miljoneid uusi töökohti (enamjaolt naistele), tõstaks iga riigi SKT-d ja tasakaalustaks nii palku kui pensione. Pensionid on Langbakki sõnul samuti üks murekoht – madalam palk tähendab tulevikus ka väiksemat pensioni.

Mehed leiutavad, naised hoolitsevad

Tulles tagasi tööteema juurde, siis räägib Langbakk, et lihttöölisi läheb järjest vähem vaja, selleks ehitatakse roboteid ja masinaid, kes inimese eest töö ära teevad. Järjest enam tuleb juurde STEM-töid, samas ka hooldajate töid, sest Euroopa rahvastik vananeb ja keegi peab hakkama vanakeste eest hoolitsema. Töötajaskond on kahes valdkonnas aga soopõhiselt jaotunud ja palk kardinaalselt erinev. Ta rõhub sellele, et naised peaksid suunduma õppima STEM-erialadele.

Mis puudutab suhteid segakollektiivides, siis leiab Langbakk, et lisauuringute järele puudub vajadus – see olevat juba ammu ja korduvalt tõestatud, et töökeskkonnas, kus on mõlema soo esindajaid, käitutakse üksteisega viisakamalt ning stereotüüpne käitumine väheneb. Jämedalt öeldes: mehed ei ropenda ja naised ei klatši.

Direktor usub, et noorem põlvkond kannab endas muutust. Noortes peredes on tööjaotus ühtlasem, mehe ja naise rollijaotuse teema räägitakse sageli läbi. Ka räägib Langbakk debattidest ja nähtavusest – siinkohal on tal häid sõnu öelda president Kaljulaidi kohta, kes on tema sõnul inspireeriv kuju noortele naistele. Avalikud arutelud, naiste nähtavus, mõttemallide muutumine - kiireid lahendusi direktoril pakkuda pole, kuid lootusetust samuti mitte.