Hoian end siiski vaos, ei karju. Selgitan viisakalt. Ka tädike ütleb rahulikul toonil, et loomakesele ei meeldi rihma otsas olla. Mõtlen, et inimese rumalusel pole piire.
Sellest jutuajamisest on mõni aeg möödas ja mul pole andmeid, kas vahva koduloomake on vahepeal autoteele jooksnud või on perenaine leidnud võimaluse ja koerarihma kasutusele võtnud. Ometi liigub Tallinna tänavatel üha rohkem rahvast, kes tõsimeeli arvab, et tema loom tohibki lahtiselt ringi joosta.
Isiklik risk on loomulikult üks asi, aga mida peaks tundma inimene, kes ühel või teisel põhjusel koeri kardab? Mida peaks mõtlema tema, kelle koer viisakalt rihma otsas jalutab, kuid mõni lahtine peni tüli tuleb norima? Mis saab autojuhist, kes teele jooksnud looma päästmiseks refleksist kõnniteele pöörab?
Võtame end nüüd kokku ja vaatame oma ninaesise eest veidi kaugemale, ka koeraga jalutades.
Kommentaarid