Meeldiv on tõdeda, et uuringut tervikuna vaadeldes on hoiakud liikunud positiivses suunas. Väärtused muutuvad aeglaselt, seega ei maksa oodata järske pendeldusi. Küll aga näitab üldine suund seda, et Eestis on suhtumine lesbidesse ja geidesse aegamööda paremaks muutunud. Võrreldes kolme aasta taguse ajaga on homoseksuaalsuse vastuvõetavus Eesti elanike seas tõusnud 34 protsendilt 41 protsendini.
Hoiakud positiivsemaks
Hoiakud on tunduvalt muutunud ka näiteks küsimuse puhul, kas inimene suhtuks oma lapsesse halvemini, kui saaks teada, et ta on gei või lesbi. Kui 2012. aastal vastas sellele küsimusele eitavalt vaid 40 protsenti, siis 2014. aastal oli sellel arvamuse 49 protsenti ning sel aastal 56 protsenti ehk enamik vastanutest. Sallivuse suurenemine sellises sügavalt isiklikus olukorras näitab, et vastumeelsus homoseksuaalsuse suhtes ei ole enamiku jaoks määrav, kui tegemist on oma lapsega.
Taolisi uuringuid tehaksegi osalt selleks, et paremini aru saada, millises kontekstis ja olukorras negatiivne suhtumine väljendub. Nii saab kogu ühiskond väärtuslikku infot selle kohta, millel eelarvamused ja hirmud püsivad. Näiteks selgus uuringust, et homoseksuaalsete inimeste suhtes negatiivselt meelestatud Eesti elanikud ei pea üldiselt homoseksuaalsust haiguseks, suurt rolli ei mängi ka usk. Pigem peetakse seda lihtsalt ebanormaalseks või ebameeldivaks, loomuvastaseks või ebatraditsiooniliseks.
Traditsioonid ja kultuur ei peaks olema ju midagi, mis eraldab, vaid pigem ühendab. Sageli ei teata ka seda, et homoseksuaalsete inimeste panus kultuuri on märkimisväärne. Uuringust tuli välja ka see, et mida enam Eesti elanikud lesbide ja geidega kokku puutuvad, seda positiivsemalt nendesse ka suhtuvad. Ehk siis saavad aru kui tavapärane nende elu tegelikult on ning et tegemist on ennekõike inimestega.
Kuigi teadlased ei ole selles küsimuses ühest seisukohta saavutanud, arvab ligi pool Eesti elanikest, et homoseksuaalsus on sünnipärane. Niimoodi arvasid rohkem ka need, kes pidasid homoseksuaalsust vastuvõetavaks. Need, kelle arvates homoseksuaalsus oli vastuvõetamatu, arvasid pigem, et see on keskkonna ja kasvatuse tulem.
Viie aastaga on igal pool maailmas seksuaalvähemustesse suhtumises toimunud suured muutused. Soome, USA, Iirimaa, Prantsusmaa, Uus-Meremaa ja Brasiilia on lisandunud riikide sekka, kus samast soost inimesed saavad abielluda. Eestis on käinud tuline debatt kooseluseaduse üle, mis 2016. aasta alguses jõustus ja pakub esmakordselt samast soost paaridest peredele kaitset.
Kooseluseadust toetab ligikaudu sama palju inimesi, kui on selle vastu. Ka riigikogu tegemata töö ehk rakendusaktide vastuvõtmise osas jagunevad arvamused pooleks, kuigi on ka palju neid, kellel pole selles asjas selget arvamust. Kuigi demokraatlikus riigis ei tohiks vähemuste õigused sõltuda enamiku heakskiidust, on see siiski üpris lootusandev näitaja. Lesbid ja geid jäävad alati suhteliselt pisikeseks osaks ühiskonnast ning seda parem on näha, kui ka teised nende õigusi toetavad.
Geide ja lesbide õigusi puudutavates vastustes on ka mõned vastuolud: laialdast seadusega sätestatud geide ja lesbide diskrimineerimiskeeldu pooldas 58 protsenti elanikest, aga kooseluseadust, mille mõte on geide ja lesbide ebavõrdset kohtlemist vähendada, toetab vähem, ainult 45 protsenti.
Homoseksuaalsust vastuvõetavaks pidajad on täna veel küll vähemuses, ent vahe on kahanenud vaid 10 protsendini. Vanuse kõrval on suur lõhe ka kahe Eesti suurema rahvuse vahel: kui kodus eesti keelt rääkivatest inimestest peab homoseksuaalsust vastuvõetavaks rohkem inimesi kui seda ei pea (49% vs 44%), siis vene keelt kõnelevate seas peab seda vastuvõetavaks vaid viiendik. Oma rolli mängib siin ilmselt venekeelne meediaruum, kus homofoobia on üpris tavapärane. Venemaa nn homopropaganda seaduse piiriüleseid mõjusid näitab ka see, et vaid 12 protsenti vene keelt kõnelevatest inimestest lubaks oma lapsel vaadata telesaadet, kus käsitletakse homoseksuaalseid suhteid; eestikeelsetest lubaks seda 42 protsenti.
Rakendussätted on vajalikud
Homoseksuaalsete inimeste õiguste vastased pole aga vaid Venemaa valitsuses. Nad on organiseerunud ka Eestis ja teistes riikides. Nad kasutavad hirmutamist ja muid mõjutusvõtteid, et geide ja lesbide vaenamisega oma äärmuskonservatiivsele või tõsiusklikule ideoloogiale toetust koguda. Võib arvata, et tänapäeval teevad nad seda eelkõige sotsiaalmeedia abil, sest 40 protsenti noortest vanuses 15–19 ütlesid, et on kokku puutunud seksuaalvähemuste suhtes sallimatusele õhutavate kampaaniatega.
Mida nende küsitlustulemustega peale hakata? Kergelt positiivsed tulemused ei tähenda seda, et peaks jääma rahulolevalt loorberitele puhkama või petta ennast arvamusega, et kõik lähebki iseenesest kogu aeg paremaks. Väärtused on nagu musklid: kui neid ei treeni ega arenda, siis nad kärbuvad ja jäävad teistele alla. Seega arvan, et riigil ja kogu ühiskonnal tuleb suurendada panust, et muuta vähemuste, sh lesbide ja geide elu Eestis paremaks.
Lõimumispoliitika kujundamisel ja rakendamisel tasuks üha enam tähelepanu pöörata ühiste väärtuste edendamisele, et elukohalise, haridusliku ja sotsiaalse eraldatuse kõrval vähendada ka hoiakulist eraldatust.
Kooseluseaduse rakendussätted oleks mõistlik lõpuks vastu võtta, et segadust tekitavast patiseisust üle saada ning liikuda teistele teemadele. Lisaks sellele, et riigikogu tegevusetus sunnib kohtutel aega ja tähelepanu kulutama tekkinud olukorra lahendamiseks, on rakendussätete puudumine segane signaal elanikele riigilt, mis idee järgi peaks olema inimõigusi austav demokraatlik õigusriik.
aga homod panevad küsimuse üles teravalt: kas armastad või vihkad, keskteed ei ole