Kommentaar: ilusad, aga suletud staadionid (3)
Praegustele keskealistele, aga ka natuke noorematele on olukord mõnes mõttes arusaamatu. Mis on juhtunud? Õpetajad kurdavad, et praegused koolilapsed ei suuda sageli üle kümne minuti keskenduda.
Miks lapsed ei taha midagi teha? Miks nad ei lähe õue palli mängima? Meie ju küll tegime nii.
Võib-olla unustame endalt küsida, et kas lastel üldse on kohta, kuhu minna. Tallinnas on levinud hirmuäratav tendents: koolid on sulgenud oma staadionid, mis paradoksaalselt on tihtipeale paremas seisus kui eales varem. Arusaadav, staadionitele satub ka õllelibistajaid, koerasitutajaid ja teab keda veel. Keegi peab pärast selle laga koristama.
Needsamad pedagoogid unustavad, et linnas ei olegi lapsel enam kuhugi minna. Igal pool ei ole maja taga metsa, kus joosta või kulli mängida. Hoovidestki on saanud parklad.
Tõesti, päris väikeste jaoks mõeldud mänguväljakuid ja koerte jalutusplatse on kerkinud jõudsalt. Samas pole linn ega koolid ise ehk üldistades täiskasvanud inimesed kooliealiste laste sportimistingimuste peale eriti mõelnud.
Muidugi ei lahenda avatud koolistaadionid automaatselt kõiki probleeme, palju sõltub lapsevanemate eeskujust. Aga näiteks Lilleküla gümnaasiumi staadionil valitsev sportlik õhkkond annab aimu sellest, et kui sportimiseks on tingimused loodud, kasutatakse ka staadionit. Võib-olla ei olegi hoovisport veel surnud?
Võtame näiteks Viimsi alevikus on Mõisapargis tenniseväljakud, need on üsna sageli tühjad lukkus, aga madalapalgalised pensionärid rohkesti vaba aega omavad ei saa endale võimaldada seal trenni teha, see ala noortele taskukohane. Kaua võib!
.
Issid ja emmed ju hoiavad lapsi isegi koolitee eest.