Kommentaar
28. mai 2017, 20:33

Katrin Pauts | Kevadine hirmulaine: loomad vallutavad ja võtavad üle (7)

Üks selle kevade rabavamaid uudiseid tuli Saaremaalt: mitu päeva kadunud soomlane Risto leiti hinge vaakumas Kuressaare servast tühermaalt, kus teda oli purenud üle 40 puugi ja vähemalt viis madu! Madude arvuga pingutasid klatšihimulised vast üle – kõige tõenäolisemalt astus Risto saba peale ühele õnnetule rästikule, kel ei jäänud muud üle, kui teda aina näksata. Kujutan ette, kuidas Saaremaa tragöödia kujundab nüüd Soomes ümber kogu meie kadakase karjamaa brändi – säh sulle idülli linalakk-neiu seltsis, hoopis rästik kargab säärde!

„Mulle tundub viimasel ajal, et loomad võtavad üle,“ ohkas üks tuttav Facebookis, kui vaid mõni päev hiljem tuli jube uudis välismaalt – üks diplomaat olevat rahulikult Viini lähedal metsas jalutanud, kui järsku kuulnud kohutavat möiratust ja selja taha vaadates näinud tohutut metssiga otse tema poole tormamas. Vabalt võinuks selline lugu juhtuda ka Saaremaal, sest sigu on siin küllalt – ainult irevil hammastega metssiga jäigi Risto tragöödiast veel puudu!

Ajakirjanikuna töötades oli üks mu esimesi suuri heureka-hetki – loomade veidraid tegusid ja ründeid puudutavad lood tekitavad alati suuremat lugejahuvi, furoori ja õõva kui inimeste omavahelised juhtumised.

Üheks mu tippsaavutuseks meedias jääb kolleegiga kahasse kirjutatud lugu ennenägematust Vilsandi koletisest, kes kohalike sõnul meenutanud hülgest aretatud hobust. Koloriitsetest loomauudistest meenuvad kohe ka riigikogulast vigastanud kass ning Ivangorodi piiripunktis Eesti kodanikult passi varastanud vares. Ühelt tippsportlasest tuttava pihust suutis kajakas jäätise varastada, spordisaalis omandatud jõust, osavusest ja kiirusest polnud siinkohal mingit tolku.

Miks loomauudised intrigeerivad, on ju mõistetav – inimene ei saa loomast aru ja tunneb end võimetu ja kaitsetuna. Isegi hulluks läinud inimesega on võimalik mingi piirini argumenteerida, aga mida sa, hingeke, teed aru kaotanud loomaga?

Tõsi, avastasin enda rõõmsaks üllatuseks, et Google’i tõlketeenus on arenenud loomakeeleni ja igasuguseid näugumise, ruigamise, haukumise, hirnete ja Saaremaad väisavatele soomlastele hädasti ära kuluva ussisisina inimkeelde tõlkimise äppe on saadaval lausa kümneid. Praegusel aastaajal, kus paljud loomad poegivad ja seetõttu eriti ohtlikuks muutuvad, pakub sellele võimalusele mõtlemine lohutust ja turvatunnet. Ma saan seaga rääkida!

Loomad tikuvad riigipiruka ligi

Nii kirjandus kui ka folkloor tunnevad hulganisti näiteid, kui inimene pole teisest muidu jagu saanud kui looma abil. Sulev Nõmmiku kultusfilmist „Siin me oleme“ tuntud Kohviveskitki ei suutnud inimese suuvärk lakast alla saada, aga ime sündis sel samal hetkel, kui kangekaelsele turistile visati heintesse angerjas.

Mu kodukandis juhtus kord, et liiga kauaks jooma peale jäänud külamees ei julgenud tuppa oma kurja naise juurde minna ja puges magama koerakuuti, aga seal ootas ees rästik, kes teda ikkagi salvas. Usun, et ka Trumpist saaksid ameeriklased kergesti lahti mõne looma abil, näiteks võiks keegi talle Valgesse Majja skunksi sokutada. Ja kui näiteks Jürgen Ligile on ümmarguse jutu mehel Jüri Ratasel alati midagi öelda, siis mis sõnumiga läheneks ta kiimas sokule või marutõbisele kährikule?

Muuseas, mujal maailmas on teada kümneid juhtumeid, kus loomad on poliitilistel valimistel kandideerinud. Tänavu teatas üks kokkerspanjel, et soovib saada Equadori presidendiks. USAs Kentuckys seati presidendivalimistel vabariiklaste kandidaadina üles triibuline kõuts Limberbutt, kelle loosungiks oli „Kräu aeg on käes“. Presidendikandidaatidena on aegade jooksul registreeritud ka näiteks taksikoer ja kana. Michigani osariigis kandideeris kord siga linnapeaks ning Uus-Meremaal pürgis siil parlamenti.

Et kõiki neid kandidaate saatis vähemalt mõningane edu, näitab taas, et kui loom teeb midagi tavatut, on inimene sellest niivõrd pahviks löödud, et ei taipa midagi mõistlikku võtta. Miks ei võiks meil Mihhail Korbi asemel uueks riigihalduse ministriks määrata näiteks tallekest või kassipoega? Mis too ikka rohkem kahju saaks tuua, aga vähemalt oleks armas.

Kuidas rästiku eest kaitsta?

Õieti hakkasin seda lugu kirjutama aga hirmust, et pärast Risto seiklusi ei julge turistid meie armsale Saaremaale enam tulla. Alles eile käisin Muhus Liiva poes ja vaatamata ilusale nädalavahetusele polnud seal pea hingelistki – rästik ja puuk ongi teinud oma nurjatu töö! Mul tekkis mure ja tahaksin lahkesti nõu anda. Kirjutan hetkel raamatut Muhumaa eripäradest ning uurimistöö käigus kuulsin kohalikelt Kuivastu kandis elanud daamist, kes olnud nii räpane, et teda salvanud rästik heitnud hinge.

Nii et kui tahad suvisel Saaremaal ellu jääda, ära pese ennast. Peale selle, et sinu eest pageb kogu fauna, võid leida ootamatuid boonuseid – praamijärjekord hajub sinu ees laiali ja spaa valgub tühjaks. Et loomast jagu saada, tuleb leida endas õige pisutki sisemist looma, nii lihtne kõik ongi.