Tänases lehes on lugu, kus külaselts, nähes, et ju see õnnetu hõberemmelgas Haaberstis ikka maha võetakse, tahtis hipide ja tõenäoliselt natuke ka oma meelerahuks istutada samast pajust võetud vitstest 100 uut puud. Vitsad lõigati ja siis keelasid puukaitsjad neid kaasa viia. Mädanegu, see on puule, ja loodusele üldse, parem - oli mõttekäik.
See ei ole enam kaitsmine, vaid jonn. Sisetunde ajel tehtud emotsionaalne ja ratsionaalsusest kaugel otsus. Kui antakse võimalus, et selle ühe, tõsi, ilusa ja suure elujõus puu asemel kasvab meil varsti 100 tema vahvat järglast, siis peaks ju iga looduskaitsja õnnest kanepipläru keerama. Päris õudne oleks, kui see sama tee seal ehitatakse ka sisetunde ajel, jonni pärast. Siis ei jääks vist midagi alles. Seni tundub, et nii ei ole.
Samas, andke nüüd muidugi andeks, aga see paju paljundamine on kah paras veidrus. Kuidagi peab ju rohelistele meeldima, aga pajudest meil vist ikka puudust pole.
Kommentaarid