Foto: LAURA OKS
Juhtkiri
21. juuni 2017, 18:13

Juhtkiri | Kaks telejaama hülgavad vaataja (15)

Nüüdne pole sugugi esimene kord, kui Kanal 2 ja TV3 teavad vabalevist lahkumisest. Ka kaks aastat tagasi püüdsid nad seda teha, et seejärel vanaviisi vabalevis jätkata. Võib muidugi öelda, et lahkumisotsus puudutab vaid 10-15 protsenti elanikest. Kui aga arvestada, et tegu on kuni 200 tuhande inimesega, siis muutub pilt oluliselt. Eriti kui enamik neist elab pigem maal kui linnas. Ja just nemad, linnaga võrreldes kasinama sissetulekuga vaatajad, peaksid kahe erakanali vaatamise jätkamiseks liituma nüüd mõne tasulise teenusepakkujaga. Eelnev kehtib juhul, kui erakanalid seekord oma ähvarduse ka ellu viivad. Kanalid küll räägivad vaataja järjest paremast teenindamisest, kuid selle taga terendab kihk rikastuda vaesema vaataja arvelt.

Kuid nii nagu varasem valitsusjuht Andrus Ansip sekkus resoluutselt jalgpallivõistluste näitamisse ETV ekraanil, on ka Jüri Ratasel tema ametijärglasena võimalus end ses küsimuses näidata kindla käega juhina. Kui Ratase valitsus laiendab tasuta ühistransporti üle riigi, siis kas inimeste õigus olla informeeritud pole asi, mille eest valitsus seisma peaks? Seda ajal, mil räägitakse internetist kui inimõigusest ning lahingud infosõja rindel on saanud igapäevaseks asjaks.

Kahe erakanali lahkumisel jäävad vabalevisse küll ETV oma kolme kanaliga ja Tallinna TV. Kas aga neist piisab 200 tuhande inimese maailmapildi kujundamiseks? Lääne raadiosagedustele üleminekul toetas riik nõukaaegsete raadiote omanikke uutesse tingimustesse sobivate raadiote ostul. Digitelevisioonile üleminekul tegid need 200 tuhat vaatajat kulutusi antennide ja digivastuvõtjate paigaldamiseks. Kulutusi teinuina on neil ju õigustatud ootus vabalevikanalite vaatamiseks.

Kas ja kuidas erakanalitega kokkuleppele jõuda, on nii ärieetika kui poliitilise tahte küsimus. Oluline argument selle saavutamiseks on asjaolu, et loodus tühja kohta ei salli. Kuidas oleks Venemaa kanalitega Eesti vabalevis?