Ühel esmaspäevaõhtul läksingi puukooli seda puud vaatama. Umbes 60–70kilose mullapalliga võrgus puuke sai töötaja abil autosse hiivatud. Siis jõudis kohale: aga mis nüüd, maale lähen ju alles reedel ja mida paganat ma masinasse sokutatud raske puuga vahepeal teen?
Meie kandis öeldakse: ull pää, pallo vaiva.
Aga hõberemmelga saagas polnud kumbki pool minust just palju targem. Ühed ei osanud edastada oma sõnumit ja teised viskusid rinnaga dzotile.
Iga asi käigu omal ajal. Igal puul on oma aeg, iga puu istutamiseks ja mahasaagimiseks on oma aeg. Eestist pole hõberemmelgad ega teisedki puud otsa lõppenud, arvatavasti ei lõpegi. Olulisim on, et ei lõpeks puude istutajad. Kui võtame maha, siis istutame ka asemele, ehk isegi mitu.
Kommentaarid