Kas selfi on autogrammile vee peale tõmmanud? (Charles Platiau)

Kas tänaval jäätist limpsiva spordikuulsusega peaks tegema selfi või võtma esimesele ettejuhtuvale paberlipikule autogrammi? Ajakiri Jalka kiikas kahe jäädvustusvormi sisse ja üritas mõista, mis jääb aastal 2017 nende kahevõitluses peale.

Ma mäletan elavalt, kuidas passisin Otepääl toimunud igasuvisel Saku Suverulli võistlusel kohmetult rajapiirde ääres ja ootasin sooja tegevaid suusastaare. Ühes käes oli mul pastakas, teises kortsunud vihik. Ja nad peatusid, isegi Bente Skari peatus! 

Õhtul koju jõudes suundus värsketest signatuuridest pungil vihik sahtlisse pikka unne ja tärkas taas aasta pärast, kui asfalti tulid rullsuuskadega neelama uued skandinaavlased. Aga need olid ajad ammused. Praegu on selfiajastu.

Väidetavalt jõuab keskmine Y-põlvkonna (sünniaastad 1980ndatest kuni 2000ndate alguseni) liige teha elu jooksul 25 700 selfit ehk pilti enesest. Päevas tehakse erinevatel andmetel üks kuni 93(!) miljonit selfit. Pole siis ime, et mõnele neist võib peale telefoniomaniku ka kuulsus peale jääda. Kas ja kui palju on tehnoloogia võidukäik autogrammide populaarsust mõjutanud? 

Kolleegiselfi! Jamaica vutimees Deshorn Brown on oma pehmesse haardesse võtnud superstaar Lionel Messi. (LUIS ACOSTA)

““Brent, kas ma saan sinuga selfit teha?” on tänapäeval normaalne küsimus,” sõnab Tallinna Flora kapten Brent Lepistu. “Kui ma olen patroonide päeva raames noortegruppide juures käinud, siis olen täheldanud, et mõned poisid on poole trenni pealt klubihoonesse jooksnud ja telefoni toonud, et selfit teha.

Aga ma ütleks, et autogrammide jagamine pole kuhugi kadunud. Võibolla on see veidi isegi ülekaalus, küll tahetakse, et särgid ja putsad täis soditakse. Aga kui vaadata pilku, mis noortel pärast autogrammi saamist on ... Ma olen ise ka mõelnud, et pigem küsitakse seepärast, et teatakse, et nii tehakse. Kunagi oli autogrammi saamise emotsioon ilmselt palju suurem. Selfi iidoliga tähendab noortele tänapäeval palju rohkem kui kritseldus paberil.”

Brent Lepistu (valges) on märganud, et selfid teevad noorte näod rõõmsaks kui autogrammid.  (Jörgen Norkroos)

Kui Lepistu arvates domineerivad arvuliselt veel autogrammid, siis Nõmme Kalju ründaja Tarmo Neemelo kogemuse järgi tuleb pildistamist tihedamini ette kui pastapliiatsiga mööda paberit liuglemist: “Nutitelefonid on ju igal väikesel lapsel, kõik tahavad pilti teha.”

Autogramm prügikasti

Selfi ja autogrammi suurim erinevus on see, et selfi on sügavalt isiklik. Sotsiaalmeedias saavad tuttavad küll õlale patsutada, aga kuulsusega tehtud pilt vaevalt kellegi teise kogusse reisib. Autogrammimaailm on aga metsik äri, mille väärtuseks on hinnatud 45 miljonit eurot aastas.

Rariteetsemate allkirjade müügiga võib teenida korraliku kopika. Spordihuvilisel Martin Kasesalul on kodus 5000 – 10 000 autogrammi. Viimasel ajal on ta mõne atleediga hakanud ka selfisid tegema, aga pigem vähe.

“Selfi on mälestus endale, kellelegi teisele ei tähenda see mitte midagi,” ütleb ta.  “Autogrammi saab surres kasvõi pojapojale pärandada, see jääb alles, tal on püsiv väärtus, ning seepärast pean autogrammi olulisemaks.”

Sportlastega kohtudes on ta samuti tajunud, et autogramme võetakse tänapäeval selfide tõttu märksa vähem.

“Autogramme väga ei võeta, kuigi kuni 12aastased lapsed küsivad neid kas käe või paberi peale, aga see on spontaanne küsimine,” arvab ta. “Võimlejate ümber on alati terve bande lapsi, autogrammi küsimine annab võimaluse iidoliga suhelda, kuigi paber lendab õhtul võibolla prügikasti.”

Mõni selfi on naljakam kui teine. (Armando Franca)

Jalgpallifänn Kati Maripuu, kel sotsiaalmeedias ilutsevad pildid näiteks koos Ragnar Klavani, Mark Clattenburgi, Henri Anieri, Raio Piiroja, Joel Lindpere, Alo Bärengrubi ja Mihkel Ainsaluga, sõnab, et autogramme ega selfisid ta ei kogu, aga nende kahel vahel valides eelistab pigem viimast.

“Pliiatsit igal hetkel kaasas ei ole, aga telefon on alati taskus olemas,” kommenteerib Maripuu oma valikut. “Minule ütleb üks pilt alati rohkem kui tuhat sõna. Fotos on rohkem emotsiooni.”

Psühholoog Andres Riimets seletab kuulsustega selfide tegemist positiivse instrumentaalse ja afektiivse hoiaku kaudu. Esimene neist tähendab, mida me pildi tegemisest kasu võime saada – kui me koos kuulsusega fotole jääme, öeldakse meile ilmselt paar kiidusõna või/ning tõuseb meie sotsiaalne staatus.

Vutikuulsus Neymar ning ports poolehoidjaid. (ODD ANDERSEN)

Afektiivne hoiak viitab aga sellele, et selfit tehakse seepärast, et see on tänu tõenäoliselt järgnevale positiivsele emotsioonile meeldiv tegevus. Lisaks tuleb mängu kultuuriline väärtus – inimene on ühel pildil kellegagi, kes on tema kultuuris tähtis.

“Pilt võib tekitada tugevama reaktsiooni kui autogrammi lugemine, sest annab  rohkem kontekstuaalset infot,” mõtiskleb Riimets. “Kui sul on inimesega selfi, saab palju kergemalt tõendada, et sa temaga kohtusid.

Personaalne kontakt on natuke erilisem kui see, et käisid kuskil laua taga ja paber käis korraks kuulsuse käe alt läbi. Kui inimese kõrval on naeratav Ronaldo, siis see tähendab suure tõenäosusega, et nad surusid üksteise käppa ka.”

Lepistu ütleb lõpetuseks, et suures plaanis ei ole tal vahet, kas jääda fotole või anda signatuur, kuid …

“Kui ma teen inimesega pildi, siis ma sisimas tean, et see pilt tähendab midagi,” sõnab koondist kolm korda esindanud mees. “Ta paneb selle foto kuhugi üles ja tänu sellele kasvab Eesti liiga mängijate tuntus oluliselt rohkem kui autogrammiga, mis paberlipikul nädalaks ajaks lauale seisma jääb. Pildid jäävad ja kestavad.”

Kuidas Brent Lepistu superstaari autogrammi sai

“Kuigi ma väga suur koguja ei olnud, käisin ikka kuulsustelt autogramme jahtimas,” alustab Lepistu. “Ma olin suur David Beckhami fänn ning kui ta 2007. aastal Eestis käis, olin ma selle mängu pallipoiss. Ma võtsin endaga Beckhami raamatu kaasa, aga see võeti mul käest ja öeldi, et pole kohane niimoodi küsida.

Kui Beckham mööda kõndis, mõtlesin, et nüüd ma ei saagi autogrammi. Õnneks olid need head inimesed, kes minult raamatu võtsid, ise sinna autogrammi küsinud. Mul ei olnud Beckhamiga isiklikku kontakti, aga ma olin ikka väga õnnelik.”

Artikkel ilmus juulikuu Jalka ajakirjas.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis