Pärnu jääb, aga kes nende särki kandma hakkavad?Foto: Reigo Teervalt
Spordiblogi
17. juuli 2017, 04:00

Henry Rull | Oleks Pärnu korvpallimeeskond loobunud... (1)

Tuleval hooajal osalevad Eesti meistrivõistlustel korvpallis kaheksa võistkonda. Kui pankrotistunud Rakvere Tarva järglast Viru Bulli ei lasknud alaliit Maarjamaa kõrgeimasse sarja, siis möödunud nädalal esialgu loobumisest teatanud Pärnu jätkab. Ent oleks meistrivõistlused tõepoolest suvepealinlasteta mängitud, olnuks sellel üks positiivne mõju.

Eile kohtusid Eesti korvpalliliidu, Pärnu ja teise sealse klubi Pauluse esindajad ning otsisid lahendust, et Pärnumaal kõrgliiga tasemel meeskond säilitada. Lahendus leiti ning Pärnu jätkab peatreener Heiko Rannula juhendamisel, meeskonna juhtimise võtab Mait Käbinilt üle Johan Kärp.

Kuivõrd möödunud nädalal kommunikeeriti esmalt välja Pärnu loobumine, teoretiseerime, mida see meie korvpallile tähendanuks. Ehkki tegu olnuks kurva sündmusega - jõuti ju eelmisel hooajal nelja hulka, korvpall on sealmail võrdlemisi populaarne ning klubil oli lojaalne ja häälekas fännibaas - aidanuks see Eesti klubisid.

Näiteks mängisid mullu Pärnus teiste hulgas Mihkel Kirves, Norman Käbin, Rannar Raap, Silver Leppik ja Saimon Sutt. Mehed, kes poleks pidanud uut koduklubi tikutulega taga otsima. Kaubaks läheksid ka Karl-Martin Kask ja Tormi Niits.

Kui möödunud hooaja Rakvere Tarva koosseisust lisada Mario Paiste, Siim-Markus Post, Sten Saaremäel ja Karl-Johan Lips, oleks mängijate turule lisandunud 11 meistrivõistluste karastuse ning tasemega pallurit.

Eelmisel hooajal oli ilmselge, et kaheksa kõrgliiga võistkonna - jätame Audentese välja, sest nemad koosnevad niiehknaa koolinoortest - jaoks polnud areenil piisavalt palju hea kvaliteediga eestlasi. Seetõttu olid vaat et kõik klubid vähemal või suuremal määral alamehitatud.

Pärnu ja Tarva kadumised võimaldanuks järelejäänud klubidel end uueks hooajaks paremini komplekteerida, sest ripakile jäänud mängijate, kelle oskuste pagasid on mõistagi erinevad, hulgast leidnuks igaüks just enda puslele vajaliku tüki.

Samuti poleks tasunud karta, et lõviosa mainitud 11 pallurist oleks kodumaa tolmu jalge alt pühkinud. Normaalse välislepingu - jutt ei käi Saksamaa kuuendast liigast - peale võinuks hammast ihuda näiteks Kirves ja Sutt.

Lisaks aidanuks Pärnu ja Tarvata mängimine lappida teiste klubide haavu. Peaks Rapla käimasoleval suvel tõepoolest ilma jääma Indrek Kajupangast, Martin Paasojast ja Sven Kaldrest, oleks see Eesti hõbedaklubile äraütlemata valus hoop.

On ju koduliigast vähemalt Kajupangale ja Paasojale peaaegu võimatu võrdväärset asendust leida ning oleksid näiteks Kirves ja Paiste vastavalt Pärnus ja Rakveres jätkanud, olnuks Rapla käed seotud - nende mänguline tase langeb. Teine võimalus on leegionäride palkamine, aga välismängijad on tihtipeale eestlastest kallimad ning näib, et korvpallis rahauputust karta pole.

Pärnu loobumise üks valusamaid külgi olnuks, et klubi treener Heiko Rannula on Eesti üks paremaid ja perspektiivikamaid noori juhendajaid ning praegu pole ühegi teise meistrivõistlusteklubi peatreeneritool vaba.

Jah, Pärnu kadumine aidanuks leevendada ühte Eesti korvpalli jaoks selget probleemi, kuid mõistagi ei tähenda see, et suvepealinlasteta kõrgliigat mängida olnuks parem kui suvepealinlastega.