Teeme nii, et ma ei hakka sulle puru silma ajama ja ütlen kohe alguses ära, et juba väiksest peale olen ma arvanud, et Ämblikmees on see kõige ägedam superkangelane ning temast lahedamat ei olegi olemas. No hea küll, Batmani teavad kõik ja teda ümbritsev müütiline aura on midagi sellist, mida teistel kostümeeritud rahvasalklastel ei ole, ent Nahkhiiremees on vahel liiga tõsine. Ämblikmehe puhul on positiivne see, et isegi raskete eluperioodide ajal suudab punasinises trikoos ringikargav mehike nalja visata. Millal Batman viimati mõnda anekdooti vestis, ah? Aga aitab temast.
Ämblikmehest on aastate jooksul korralikult filme valmis vorbitud (värskelt kinodesse jõudnud ja hetkel kõne all olev “Kojutulek” on juba kolmas kord, kui kostüümi sisse poeb uus näitleja). Aastal 2002 alguse saanud triloogia, milles kehastas peaosa ontlik Tobey Maguire, oli pigem positiivne, kui ignoreerida seda kolmandat osa, mis tänu kõrgemate jõudude (rahune maha Hannes Vanaküla, pean silmas stuudiojuhte, mitte vaimude maailma) vahelesekkumisele vürtsika prae asemel magedaks kemüüseks kokku keerati. “Spider-Man 3” oli sedavõrd suur kukkumine kvaliteedis, et Tobey-Wan Kenobi saadeti sundpuhkusele, kolme filmi jooksul paika pandud status quo kirjutati korstnasse ning järgmise viie aasta jooksul valmistuti uueks tulekuks. Maailma kõige ebausutavama nohiku mõõdu välja andnud Andrew Garfield ei suutnud The Amazing Spider-Mani filmiseeriale piisavalt elu sisse puhuda ning peale teist episoodi (mis oli kahe seeria peale kokku kõige suurem hunnik rämpsu üldse) läks Sony tagasi joonestuslaua juurde. Lõpptulemiks oli käelöömine Marveliga, et tuua Ämblikmees tagasi koju. Ja oh sa poiss, milline kojutulek see on!
Ma olen varem korduvalt öelnud, et Tobey Maguire oli hea Peter Parker, aga kehv Ämblikmees ning Andrew Garfield oli kehv Peter Parker, ent hea Ämblikmees. Filmis “Kapten Ameerika: Kodusõda” debüüdi teinud ning esimeses soolofilmis jätkanud Tom Holland lööb palli pargist välja aga sellega, et sobib mõlemasse rolli täiuslikult - olemas on nii Peter Parkeri kergelt kohmetu nohiklikkus kui ka Ämblikmehe humoorikus ja sarkastilised torked. Samuti aitab kaasa asjaolu, et esmakordselt mängib kooliõpilast noormees, kes reaalselt näeb ka välja nagu kooliõpilane, mitte oma 30ndatesse jõudev kutt, kes vägisi üritab noorte hulka sulanduda, et enda kisendavat paratamatu keskeakriisi hirmu vaigistada (iroonilisel kombel on Tom Holland 21-aastane).
“Kojutuleku” üks suurimaid positiivseid külgi on fakt, et film ei raiska aega sünniloole. Kui varasemalt oleme pidanud esimese tunni aja jooksul pikalt jälgima situatsioone, kus Peterit hammustab radioaktiivne ämblik ning poiss seejärel enda võimetest aru saab ja seejärel kostüümi õmblema hakkab ning muid vidinaid leiutada üritab, siis siin filmis on peategelane juba varasemalt paika pandud ning kõik see “mind hammustas ämblik” ajalugu võetakse kokku ühe lausega. Selleks lauseks on “Mind hammustas ämblik.” Juhuks, kui keegi veel aru ei saanud.
Teine suur õnnestumine on hea, lihtne kurjam. Adrian Toomes on lihtsalt tavaline mees, kes üritab enda pere heaolu eest seista, olgugi, et kasutab selleks valesid võtteid ning lihtsast kelmusest kasvab peagi korraliku suurusega kriminaalne organisatsioon, mis tegeleb superrelvade müügiga. Toomesi kehastav Michael Keaton saab maha järjekordse suurepärase rollisooritusega (viimastel aastatel mees lihtsalt ei suuda sihtmärgist mööda lasta). Jällegi saame siinkohal pisut ironiseerida, sest Keaton kehastas mõned aastad tagasi auhinnatud filmis “Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)” noh, lindmeest. Seda teeb ta ka “Kojutulekus”, sest Toomesi alter egoks saab Vulture (raisakotkas), kes lendab mehhaniseeritud tiibade abil ringi. Ühesõnaga, kui iroonia oleks tehtud maasikatest, jooksime me kõik smuutisid. Teate küll.
Eks siingi ole mõningaid pisemaid vigu ja ärritavaid aspekte, ent üldkogemus on positiivne. Lõppkokkuvõttes on tegu igati asjaliku koomiksifilmiga, mis pakub mõnusat huumorit, korralikku märulit ja jätab kinost lahkudes sellise hea, sooja tunde. Ämblikmehe fännidele pakutakse ohtralt äratundmisrõõmu, sest filmitegijad on lausa maturbatoorses koguses väiksemaid ja suuremaid vihjeid ning üllatusi kaadritesse ära peitnud. Ämblikmees ise on aga suurepärane lisandus Marveli ülisuurde filmiuniversumisse.
Kui ma esimesi treilereid vaatasin, arvasin, et kogu filmi sisu on mulle teada - tundus kõik ju nii kuradi klišeeline ja tuttav. Aga võta näpust, “Kojutulek” suutis mind korduvalt positiivselt üllatada. Mine vaata, ehk üllatud sinagi.
Kommentaarid