Evelin Ilves välismaale õppima minevast tütrest: "Kui panin ta voodiriided pessu, poetasin sinna ka ühe pisara."
Mitmesugust
16. august 2017, 07:56

Evelin Ilves välismaale õppima minevast tütrest: "Kui panin ta voodiriided pessu, poetasin sinna ka ühe pisara."

Naisteleht
Ja lendaski ära. Mulle pole see tegelikult siiani päriselt kohale jõudnud. Ei tea, kas tollel kaarte pannud teadmanaisel oli õigus, kui ütles: «Temast tuleb globaalne tegelane, ta on juba nina suure ilma poole keeranud ning lahkub Eestist varem, kui sa aimad. Sina ära takista teda, pigem lehvita valge rätikuga järele. Nii toetad teda kõige rohkem.» Need aastajagu päevi tagasi lausutud sõnad käivad minu 14aastase tütre kohta. Toona arvasin, et eks ühel hetkel ta läheb, juba hariduse pärast, aga et see niipea juhtub, kui ta ise veel nii õrnas eas ...

Seisan varahommikuses lennujaamas ja piidlen kaugelt neid kangeid teismelisi sõpru, kes ei pidanud paljuks enne viit lennujaamas Kadrit teele saatmas olla. Üks neist oli õmmelnud talismaniks kaasa väikese nuku, kes kahtlaselt Kadrit ennast meenutas: pikad punakad juuksed ja tedretäpiline nina, iga üksik täpp nii õigesse kohta tikitud, et seda suudab vaid parim sõbranna ... Tänapäeva teismelised on ikka imelised tegelased – kui avatult ja julgelt nad üksteisele armastust pakuvad!

Turvakontrollist läbi sammudes aga poeb mulle vargsi väike soe käsi pihku ... Ta on märkamatult mulle õlani sirgunud, aga ikka tikub vahel sülle või kaissu. Nii äge on kõiki neid poiste- ja peoteemasid arutada ning olen õnnelik, et meie esimesest silmsidest alanud usalduslik suhe on ajas vaid võimsamaks kasvanud. Nüüd, kui ta seal võõral maal kooli läheb, ootab teda ees sootuks teistsugune keskkond. Ja teistsugused inimesed. Põhjamaisel talvel kõige külmematel päevadel sündinud ja jahedat ilma nautiv piiga satub lõputusse suvesse ning Silicon Valleys valitsevasse tõelisesse rahvaste paabelisse. Statistika ütleb, et tema uue kooli õpilastest moodustavad tervelt 60% hindud, ülejäänud on kõigist ilmakaartest. Kogemus missugune!

Kuidagi äkki on see kõik juhtunud

Ja kuigi see polegi teab mis pikk aeg – jõuludeks on mu tütreke juba tagasi –, on terveks poolaastaks lahkumine meile mõlemale siiski esmakogemus. Kontrollisime tervist ja vormistasime dokumente, tegime riidekapis põhjaliku inventuuri ja vahetasime portsu lapsikumaid riideid eakohasemaks.

Kuidagi äkki on see kõik juhtunud. Vaatasin elutoa põrandat katvat kultuurkihti, mis kõik peab sinna suurde kohvrisse ja lennukisse kaasa mahtuma, ning olemine läks hõredaks ... Surfiriided ja kooliseelik. Valge esinemiskleit ja viiul. Basskitarr ja rula! Oh, tunne on, nagu terve maailm lahkuks meie väikesest kodukesest ... Kui panin ta voodiriided pessu, poetasin sinna ka ühe pisara. Hirmkaugel tundub see aeg, millal need taas triigitud peavad olema.

Tegelikult ma ei pelga, kuigi ta on viimastel päevadel küll paljude kõhklustega lagedale tulnud. Nägin ise oma Hiiumaa restos Roog, kui hea suhtleja on minu ujedast tüdrukust saanud. Mõne päevaga kujunes temast tubli kohvi- ja võileivameister, koristaja ja pesutriikija. Ta sai kõigega hiilgavalt hakkama. Ise ka ei uskunud.

Veeta pool aastat teises keskkonnas ja võõrkeeles õppides on ju tegelikult hiilgav võimalus. Eriti kui saad elada oma isa juures, kes sind üle kõige maailmas armastab. Emasüda tunneb ju ära, kui lapsel midagi viltu on. Ameerikas isa juures on ta alati õnnelik ja vaba olnud. Vaba siin vohavast vihakõnest, mis tema kodule nii palju haiget teinud. «Su lapsel pole selle kõige üleelamine kerge olnud. Ent ta saab hakkama. Ta saab hea hariduse ja oskab majandada. Las ta lendab!» ütles too teadmanaine lõpetuseks.

Lenda, kallis Linnu, täna Ameerikasse, et siis toredasti naasta! Eks ütleb ju laulusalmgi: lahkutakse selleks, et jälle tulla. Armastan sind üle kõige!