TÖÖLOOM: Keskpoolkaitsja Mattias Käit (palliga) täidab 5-4-1 formatsioonis üliolulist rolli nii ründe- kui kaitsefaasis. (Martin Ahven)

Kõigi eelduste kohaselt asetab jalgpallikoondise peatreener Martin Reim meite mehed täna õhtul MM-valikmängus Kreeka vastu platsile 5-4-1 asetuses. Vähemalt eelnevates selle kalendriaasta mängudes on ta peaasjalikult seda formatsiooni juurutanud ja laias laastus on see toiminud. Õhtuleht analüüsib vutikoondise uue taktika plusse ja miinuseid.

Murdepunktiks osutus möödunud novembrikuine kollaps Brüsselis (1:8 MM-valikmängus Belgiale), mille järel tõdes Reim, et läks taktikavalikuga alt (liiga optimistlik) ning Eesti peab leidma parema tasakaalu ründe- ja kaitsemängu vahel. Sealt alates on Reim asendanud 4-2-3-1 asetuse 5-4-1 formatsiooniga, kus Karol Mets on alumise poolkaitsja kohalt nihkunud Nikita Baranovi ja Ragnar Klavani vahele kaitseliini keskmiseks meheks.

Sõltuvalt meie koosseisust muutub see ründefaasis, kas 3-4-3 (äärekaitsjad tõusevad keskmisesse liini ning äärepoolikud omakorda ründaja kõrvale) või 3-4-1-2 (näiteks Küprose ja Belgia vastu, kui Konstantin Vassiljev mängis niinimetatud valeründajat, langes kahe liini vahele palli küsima ja ründeduo moodustus äärepoolikutest).

Eesti koondise asetus kaitsefaasis juunikuises MM-valikmängus Belgia vastu.

Esmalt 5-4-1 tööpõhimõtte kirjeldus. Arvestades, et enamikes mängudes on Eesti eeldatavalt nõrgem ehk kaitsvam meeskond, on säärane asetus loogiline valik, sest tegu on ühe turvalisema formatsiooniga. Lihtsustatult öeldes on vastasel kolm võimalust meie kaitseliinist läbi murda: üle, ümber või läbi. 5-4-1 on loodud kõiki kolme viisi peatama.

Kuivõrd reeglina on viiene liin vajunud umbes trahvikastijoonele, siis peaksid kõik üle liini tõstetud pallid langema väravavahi saagiks. Ümber ka ei saa, sest viiene liin on piisavalt lai, et muuta ääred raskesti läbitavaks. Äärtelt tsenderdamine ei pruugi samuti tulu tuua, sest lisakeskkaitsja ongi karistusalas just selleks, et lahtiseid palle klaarida ja õhuruumi turvata. Roll, kuhu pikakasvuline Mets sobib ideaalselt. Ja otse keskelt väravale murdmiseks peab ikka äärmiselt osav olema, sest kaitsjad asetsevad viieses liinis teineteisele küllalt lähedal. Lisaks on neil abis neljane poolkaitseliin, kes armutult pallile survet avaldab jätmata seejuures kahe rinde vahele mänguruumi (eriti oluline on see individuaalselt ülimeisterlike vastaste vastu, nagu Belgia).

Keskkaitsja Nikita Baranov: "Viie kaitsjaga saad minna julgemalt äärt toetama või [liinist] välja liikuda, sest tead, et sul on julgestus olemas." 

Seega, kui plaan toimib ja personaalseid prohmakaid ei tule, peaks 5-4-1 vastu olema paganama raske skoorida. Lüüakse ju enamik väravaid platsi viimaselt kolmandikult, kuid selle on Reim mehitanud üheksa eestlasega. Sestap on vastased enamasti sunnitud 25-30 meetrilt peale uhama, mis ei tohiks Mihkel Aksalu klassiga puurivahile suuri probleeme valmistada.

Kauglöögid ja madala kaitseliini taha tõstetud pallid peavad langema väravavaht Mihkel Aksalu saagiks. (Robin Roots)

Ühesõnaga, 5-4-1 suurim tugevus on ülikompaktne kaitse, mis omakorda nõuab head distsipliini. Tõestust ei pea kaugelt otsima – nelja sel aastal peetud mänguga on meie võrku löödud vaid kolm palli. See pole – eriti aastat 2016 meenutades – teps mitte paha näitaja, sest vastasteks on olnud Küpros (0:0, MM-valikmäng võõrsil), Horvaatia (3:0 võit, maavõistlus), Belgia (0:2, MM-valikmäng) ja Läti (2:1 võit, maavõistlus võõrsil). Pealegi on kolmest kollist kaks (Belgia esimene ja Läti oma) tulnud konkreetselt individuaalsete eksimuste pealt ning kolmanda lõi Belgia meile ühemehelises enamuses lõpuminutitel, kui Eesti jahtis riskantselt 1:1 viigiväravat.

Ei pea olema Pro-litsentsiga treener mõistmaks, et kaljukindel kaitse tuleb rünnaku arvelt. Formatsiooni suurim miinus peitubki tõigas, et kümnest väljakumängijast üheksa on sügaval oma poolel hõivatud kaitsetööga (väljaarvatud kõrge pressingu, mida Eesti rakendas väga edukalt näiteks Läti vastu, ajal). Teoorias laskub suur koormus nobedate äärte või üksiku ründaja õlule, kelle ülesanne on palli hoida piisavalt kaua, et sõbrad jõuaksid appi. Sellist tüüpi tormaja on Henri Anier, kuid valikmängudes on Reim kasutanud kõige ülemise mehena hoopis Vassiljevit. Tema kohustus on olnud küsida palli vastase poolkaitse- ja kaitseliini vahele, ümber pöörata ja otsida edasi käike ründeduoks muundunud äärepoolikutele või piki piiri tõusnud äärekaitsjatele.

Teisest küljest on 5-4-1 äärmiselt paindlik. Kui vastased on meiega sama masti (nt Läti ja Küpros), on võimalik hoobilt lülituda 3-4-3 formatsiooni ja ise palliga domineerivaks muutuda. Laiali tõmbunud kolme keskkaitsjat ja neid ülesehitusfaasis abistavaid keskpoolikuid (enamasti Mattias Käit) saab takistada vaid suurte jõudude ülestoomisega, mis omakorda tekitab vastase tagalasse ruumi. Formatsiooni suur eeldus on aga väga töökad keskpoolikud ja äärekaitsjad, kes peavad vähegi võrdsema mängu korral jooksma pikki kilomeetreid.   

Eesti koondise asetus rünnaku ehitusfaasis juunikuises maavõistluses Läti vastu.

Täna õhtul jäävad ansamblist välja Mets (mängukeeld) ja Vassiljev (vigastus), mistap on põnev vaadata, kuidas Reim kaht põhimeest asendab.

Martin Reim pärast Läti mängu vastuseks küsimusele, kas klassikaline neljane kaitseliin on minevik: "Ei. Arvan, et Karoliga on meil võimalik [neljast liini] mängida. Nagu Horvaatia vastu alustasime, ta oli alumine poolkaitsja ja aeg-ajalt vajus. Mida suurem surve, seda rohkem vajus. On võimalik ka selliselt, kus vajadusel saame teda tõsta keskväljale ja poolikud üles poole. Väga palju ikka oleneb vastasest, tema asetsust ja mängu käigust."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis