Muusik Nele-Liis ­Vaiksoo astus sel suvel mugavustsoonist välja ja avas oma südame draamale, mis õpetas talle ootamatult palju iseenda tunnete, inimsuhete ning hinge hallide varjundite kohta.

Nele-Liis tunnistab enda kohta, et oma suhetest ta väga avalikult rääkida ei taha. Kuigi ta on üli­emotsionaalne naine, võib ta ka väga kinnine olla. «Ma ei usalda inimesi kohe, selleks peab olema üks veregrupp ja mõistmine,» selgitab muusikalitäht. «Mõni ei muugigi mind kunagi lahti. Teisel kulub selleks aga vaid mõni tund. Huumorimeel on see, mis mind inimestega liidab. Võin oma naljades olla väga sarkastiline, isegi irooniline, aga kui keegi selle läbi hammustab, on tal koht minu südames. Üldse meeldivad mulle veidi kiiksuga inimesed,» naerab Nele-Liis.

Enda kiiksudest noor naine rääkida ei taha. Ta itsitab, et need võiksid jääda tema sõprade rääkida. «Ilmselt on üks minu isikupära see, et olen kõikuva tujuga. Mõni ehk arvaks, et olen lausa liiga äärmuslik. Ühel hetkel rõõmustan täiega, teisel olen lõpmata kurb. Mind võib mööda lauda jalutav lepatriinu õnnest nutma panna. Võin sama ootamatult mõnes teises olukorras naerma pahvatada.»

Enim jagab lauljanna oma häid emotsioone lapse ja sõpradega. «Sõbrad on mulle väga tähtsad, nagu loomulikult ka minu poeg Ron.» Küsimus, kas tema elus on ka kedagi enamat kui sõbrad, ajab Nele-Liisi naerma. 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Jaga artiklit

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis