Eesti noorte seiklused suure lombi taga: elu koos linnapeaga ja suurem päevatasu kui Eesti keskmine kuupalk (17)

Olin SW-ga seotud mitu kuud omal ajal ning õnneks koitis mõistus õigel ajal, ning loobusin programmis osalemisest. Pole elus näinud sellist ajupestud jehoovatunnistajatega võrdväärset sekti. Kui suures auditiooriumis toimuvad koolitused, kus siis raamatumüügi "superstaarid" räägivad oma kogemusi, ning sinu mentor enne esitlust sulle paneb südamele, et "naera ja plaksuta hästi kõvasti kaasa", näitab et kõik justkui ei ole selles organisatsioonis korras. Kogu "treenimise" protsessi jooksul, mil valmistud suveks, kontrollivad SW liikmed pea iga sinu elu aspekti: mis kell ärkad/tõused, tunniplaan, kui kaua oled afcebookis. Minu emale konkreetselt helistati ning küsiti minu kohta väga isiklikke küsimusi, nii suguelu kohta kui ka üleüldiselt igapäevaste toimetuste kohta
Programmi värbamise alguses olid jutud kõik ilusad - 6 päeva nädalas ja 12h tööd ainult. Aeg edasi, ning tuleb välja, et tööpäevade pikkused liiguvad suisa 14 tunnini ning eelnevalt lubatud vaba päev tähendab siiski 1-2h vaba aega nädalas ainult.
Kohutavalt häiriv asjaolu on selle organisatsiooni juures veel see, et rõhutatakse kõrghariduse mittevajalikkusele - USA suvest saad väidetavalt rohkem oskusi, kui koolist. Samas arvestades, et suurem osa SW inimesi on kas Tallinna Ülikooli, EBS-i või Mainori/Euroakadeemia, või muu kassiülikooli tudengid, kes õpivad alla igasuguse arvestuse erialasid, millest tööturul on üleküllus, siis tõesti ehk usuvad nad isegi seda, et koolist ei saa kuigi palju teadmisi. Olles ise tehnikateaduste tudeng Eesti parimas tehnikaülikoolis, ei suuda enda jaoks võtta autoriteedina inimesi, kes õpivad erialasid, mille diplomiga jääb üle vaid oma tagumikku pühkida.

Heategevuslik organisatsioon, mis pole raha peal väljas. Mis sest, et ''võimsad'' 40% müügist saab raamatumüüja endale. Aga ei, keegi pole raha peal väljas vaid tehakse ''head''. Värbamisperioodi ajal, kui tudengeid tüüdatakse, et tulge kuulama, et see kuulamine ei võta tükki küljest jne, tegelikult teenib see, kes kuulama kutsub selle eest raha, aga miks sellest midagi ei räägi keegi?
Tuttavatele on 100x helistatud, et tulge kuulama, kuigi on mitu korda juba öeldud, et ei ole huvitatud.
On ikka palju asju, millest ei räägita. Pole vist ühtegi artiklit näinud, kus natukenegi negatiivset oleks. Kahtlane.

See on lihtne kerjusetöö seal, ega need, kes ostavad, ei osta selle pärast, et neil neid raamatuid vaja on või, et nad neid tahaks, pigem antakse sulle see raha lihtsalt seepärast, et neil endal liiga palju ja kerjavatest rottidest kahju. Neid seal pildi peal olevaid liidreid tõmbab ainult üks - kasum iga lamba pealt kes sinna aega raiskama läheb, nemad saavad sinu müügi pealt raha isegi siis, kui sa kahjumisse jääd.

Süües kasvab isu. SW paneb järgmistele veel rohkem puid alla,et raamatumüügi "rekordid" aina rohkem kõrgustesse läheks. #prayforthenextones . Palju tuttavaid käinud seal ja reaalsus on hoopis midagi muud kui see meigikihi all olev artikkel.

eriti veel kuk laoteenuse eest keegi pappi ei kasseeri ja sinu ämbrid, nagu autoga kini jäämine jms, môni tore onu , tasuta, elik oma kulu ja kirjadega ära teeb.

tingimusel, et enamvähem kogu ärkvelolekuaja töötad, on võimalik ka eesti oludes väga hästi rulli kokku ajada.

Tundub, et Southwesternil ei lähe ikka nii hästi, kui võiks, kui iga vähe aja tagant nende kohta lugeda saab. Ja mis peamine - ainult positiivset! Et muudkui sõida ja teeni. Reaalsus on paraku midagi teistsugust - mu tuttav, kes müümas käis, ent ära ei lõpetanud, rääkis, et vahetuspered tuleb ise otsida kohapeal, seni tuleb elada hotellis, mis tuleb endal kinni maksta. Samuti tuleb endal kinni maksta lennupiletid, töötamisluba ("green card") ning igakordne hommikusöök, sest juhuslikult ei luba tiimi liider hotellis hommikust süüa, vaid käsklus on, et seda tuleb teha väljas. Lisaks pühapäevased kohustuslikud ühisfondi rahad, mille eest tiimiga lõbutsemas käiakse ning uut toidumaterjali lõunasöökideks ostetakse - igal nädalal kulub seega ikka VÄGA arvestatav summa. See, et kellelgi hästi läheb, on pigem haruldus, mida siis eesti meedias presenteeritakse. Tõsiasi on see, et Southwesterni agendid on mööda USA uksi koputanud juba mitusada aastat ning igal aastal ukselt-uksele käijate arv suureneb, mistõttu on nt samas maakonnas linnu, kus viis aastat järgemööda on tudengid käinud raamatuid müümas. Niisiis see õnnetu, kes tiimijuhi käsklusel kuuendana müüma läheb, seisab paraja väljakutse eest, sest igal teisel perekonnal on need mustade raamatute komplektid olemas. Samal ajal on tiimiliider endale valinud linna, kus saabki teha profiiti päevas rohkem kui eesti keskmmine kuupalk. Kui mu sõbral üle viskas ja ta päevapealt augustis eestisse tuli, alandas tiimiliider teda veel mitu kuud järjest ning võttis suhtumise, et sõber on läbikukkuja ega saa millegiga elus hakkama. Täna on see sõber üks Eesti tunnustatumaid advokaate, ent see tiimiliider müüb minu arvates ikka veel raamatuid. C'est la vie.

tasub igal juhul elama minna. Minema siit konnatiigist !