Juhtkiri | Kataloonia proovikivi (5)

Kuid Kataloonia iseseisvussoov podiseb otse Euroopa Liidus ja oleks huvitav pretsedent. Iseseisvuskatseid on ses liidus tehtud ka varem, kuid Šotimaal lõppes referendum mõned aastad tagasi läbikukkumisega. Võimalik, et ka Kataloonias oleks tulemuseks britte tabanud Brexiti-järgne pohmelus, kuid vähemalt praegu pole kindel nädala pärast kavandatud referendumi toimuminegi.

Kurdide iseseisvusreferendumi toimumisel kardetakse konflikti puhkemist Lähis-Idas, sest mängus on suured naftavarud. Jõulisi samme katalaanide kavatsuste vastu astub ka Hispaania riik. Läbiotsimised ja vahistamised viitavad, et keskvõim ei kavatse leppida referendumi läbiviimisega, rääkimata iseseisvumisest. Kui läbirääkimiste asemele astub toores jõud, siis on seda raske seostada euroopalike väärtustega ning sellele viitab ka meie riigikogu liikmete avaldus, mis kutsus Hispaania valitsust astuma Kataloonia võimudega dialoogi.

Kriitikud näevad katalaanide ja Hispaania keskvõimu jõukatsumises juba Franco aegade naasmise ohtu. Dialoogi asemel keskvõimu rusika kasutamine näitab muude argumentide ja hea tahte puudust. Kus paikneb aga Eesti jaoks punane joon olukorras, kus Ämaris on parajasti õhuturbemissioonil Hispaania õhuväe meeskonnad? Kas moodsas maailmas on väärtuspõhisel poliitikal kohta, kui kaalul on meie enda riiklikud huvid ja iseseisvuse püsimine Vene karu külje all? Jüri Ratas peaministrina on juba toetanud Hispaania suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.

Olles ise vabaks saanud pelgalt laulva revolutsiooni abil, siis vähim, mida Eesti riik (ka eesistujana) saab Hispaania ja katalaanide puhul eeldada ja nõuda on erimeelsuste tsiviliseeritud, rahumeelset ja vägivallata lahendust.