Mees putkas näägutava abikaasa eest kümneks aastaks metsa (18)

Kodunt sõitis ta minema jalgrattal ja võttis kursi Londonile. Oxfordis jättis ta aga ratta hajameelsusest lukustamata ja see varastati. Edasi läks mees jala kuni jõudis kolm nädalat pärast kodunt lahkumist Kingstoni metsa mitte väga kaugel Londonist ja kohtas seal kahte saatusekaaslast. Päris lageda taeva all nad seal ei olnud, kopsisid käepärasest kraamist endale varjualuse kokku. Ja Malcolm leidis ka ajutise tööotsa, hooldas lähedal asuva vanadekodu aeda. „See oli ka selle poolest hea, et saime seal aeg-ajalt duši all käia,“ meenutab Malcolm, et metsaelanikud päris kärna ei läinud.

„Nii möödus kümme aastat. Naisele korra helistasin, et olen ikka elus, aga teiste lähedastega ühendust ei võtnud. Mu õde kuulis naise käest, et olen kusagil Londoni kandis. Ta helistas kõik võõrastemajad läbi ja käis kõigis Päästearmee hostelites, et mind leida. Metsa ta muidugi vaadata ei taibanud ja lõpuks uskus ta, et küllap olen surnud,“ rääkis mees ajakirjanikele. 

Aga eks vanust olnud kah juba omajagu, kui Malcolm Applegate metsaelust tüdines ja läks Emmause kodutute varjupaika Greenwichis, mis on hea selle poolest, et lisaks peavarjule pakutakse seal ka mõnda väiksemat tööotsa või heategevuslikku kaasalöömist. Malcolm räägib, et tegutseb varjupaiga poes ja veab autoga kaupa. „Ma ei häbene ühtegi tööd, mis parasjagu tegemist vajab. Mul on siin omaette toake, saan inimestega suhelda – elu on taas rööbastel,“ ütleb ta ja vabal ajal käib ta Londoni kodutute toetuseks raha kogumas. „Äsja kõndisin kogu linna läbi ja sain annetustena 300 naelsterlingit heategevusorganisatsioonile Street Souls. Pole paha nii vana mehe jaoks, mis?“

„Kirjutasin ka õele, oma praegusest asupaigast. Ta helistas ja puhkes nutma. Aga paistab, et nüüd saame jälle hästi läbi, nagu vanasti,“ kinnitab Applegate.