Heimar Lenk | Laskem riigikogu liikmed ja ministrid valimiste ajaks puhkusele! (39)

Absurdsed mängureeglid

Aga see pole ainus küsimus. Mis nüüd lastega peale hakata? Oravate häältega lubati nad volikogu liikmeid valima, aga liikmed ise koolimajja sisse ei pääsenud. Polevat ilus, et teeb ehk valimispropagandat. Laste küsimusele, et kuidas valla tublimad ära tunda, kui nendega kohtumine keelatud, ei osanud vastata ka valimiste valvurid. Eks tule siis lapsed tänavale meelitada ja neile nänni jagada. Aga kuidas noorte puhul oravate kondoomidega olla? Jagada või mitte? Samas võiks ju koolis kenasti olla mõni kandidaatidega kohtumine või isegi vaidlusõhtu. Lastel huvitav kuulata ja kaasa mõelda. Aga ei tohi! Ei olevat kena lapsi hullutada! Samas ministrid, kes ka kandideerivad, võivad mööda koole käia ja meedias intervjuusid anda.

Auto peale võib kandidaat oma pildi kleepida, kuid oma valimisnumbri näitamine on kuritegu. Partei värvides jopega võid mööda tänavaid joosta, kuid oma nime ja numbrit selle peale kirjutada ei tohi! Pastapliiatseid võid anda, see on nagu ilus. Kui ka seejuures julged endale häält küsida, olevat paha toon ja hääle ostmine. Linnaruumis plakatid keelatud, aga siseruumides lubatud. Kui aga aknast pilt välja paistab, võid protokolli kaela saada. Tõmba või kardin ette. Ühel päeval oli internetis numbrite eksponeerimine keelatud, järgmine päev lubatud. Ühel päeval võis politsei sind trahvida, järgmisel päeval sama numbri näitamise eest mitte. Kõik see meenutab mingit lapsemängu, kus reegleid ei ole ja seepärast pole neid ka parema tahtmise juures lihtsalt võimalik täita.

Vihma ja külma kätte aetud poliitik

Äsja lõppenud valimistega, kus lubati riigikogu liikmeil jälle kohalikku volikokku kandideerida, lisandus üks lapsus veel juurde. Vaatamata valimistele töötab parlament palehigis edasi. Saadikud peavad vagusi saalis istuma ja valitsuse uusi seadusi heaks kiitma. Samal ajal nõuab parteikontor neilt tänaval kampaania tegemist. Niisiis pealinna saadikud varastavadki riigi aega ja silkavad vahepeal tänavale valijaid moosima. Kui sada sulepead jagatud, jooksevad saali tagasi. Maasaadikud, kelle valijad kahesaja kilomeetri kaugusel, põrnitsevad neid linna omi altkulmu ja on kadedad. Kas ei oleks mõistlikum riigikogu liikmed ja ministrid valimiste ajaks töölt puhkusele lasta? Saaks siis ühe korraliku kampaania teha. Endal parem ja valija rahul. Saab kandidaadiga rahulikult rääkida.

Muuta tuleks ka valimiste aega. Praegu on nagu Tartu maratoniga, et vägisi tahaks suusatada just sel ajal, kui lund ei ole. Oktoobrikuise vihma all ja tuule käes on ikka väga raske kampaaniat teha. Ei taha sind valija kuulata, ei ole sul endal vihmavarju all tuju. Veel hullem on lugu riigikogu valimistega. Kampaania jääb kõige karmimasse talvekuusse – veebruari! Kui palju päevi olen kahekümne kaheksa kraadise külmaga Valga, Võru ja Põlva lumistel tänavail nänni jaganud. Lips ees ja hõlmad lahti, et soliidsem oleks. Sarnaneb absurditeatriga? Õige!

Lugu poleks täielik, kui unustaks postiasutused. Nemad on juba ammu loobunud nii valimis- kui ärireklaamide panemisest elanike postkastidesse. Poliitikud tegid Tallinnas mitu kontrollreidi, mille käigus selgus, et mitmetes kortermajades visati valimisreklaamid pakkide viisi lihtsalt nurka. Kuigi maksti valimislehtede asetamise eest valija postkasti.

Ja lõpuks valimisdebatid – enamik neist valimiste eelsel nädalal. ETV oma lausa laupäeva õhtul. Siis, kui üle kolmandiku valimas juba käinud ja e-valijad kõik oma hääled andnud. Milleks selline ebavõrdsus? Valimispäeva valijaid töödeldakse debattidega, eel- ja e-valijad jäävad sellest mängust välja.

Kõik eeltoodu oleks naljakas, kui see poleks mitte meie poliitika reaalsus. Peaks ikka kord maha istuma ja parteide vahel need valimiste reeglid läbi arutama. Praegu tuleb nii valijal kui ka kandidaadil halva mängu juures head nägu teha ja volikogu ära valida.

*Autor kandideeris tänavustel valimistel Põlva vallas.