Repliik | Esindamata rahvad ootavad toetust (2)

Tänase seisuga kuulub ERO-sse üle 50 liikmesrahva. Kuus endist ERO liiget on tänaseks saavutanud täieliku iseseisvuse ning võetud vastu ÜRO-sse: Eesti, Läti, Armeenia, Gruusia, Belau ja Ida-Timor.

Meie kuulsusrikast lähiminevikku meenutades on piinlik kogeda, kuivõrd Eesti tänased juhid on meie rahvusliku liikumise toonased põhimõtted ja kaaskannataja-rahvad reetnud. Kõige värskemalt siis suhtumisega Kataloonia iseseisvuspüüdlustesse – häbi!

Küsimus ei ole ju ainult Kataloonias. Euroopa Liit (nagu ka kogu maailm) vajab majandusliku integratsiooni tasakaalustamiseks kultuuripoliitikat, mis kaitseks erinevaid kultuure ja keeli, säilitaks rahvuskultuurilist mitmekesisust maailmas. Rahvuslik ühtekuuluvustunne inimeste vahel on reaalsus, suur mobiliseeriv ja organiseeriv jõud, mida pole mõistlik jõuga maha suruda ja hävitada. Seda saab ka Euroliidu edasiseks arendamiseks edukalt ära kasutada.

Me teeme suuri jõupingutusi, et säilitada looduses liigilist mitmekesisust, geneetilist rikkust, kaitseme hävimisohus taimi, liblikaid, konni. Me säilitame ja taastame ka Võru keelt, Setu, Kihnu, Rannarootsi, Mulgi subkultuure. Miks me siis ei suhtu sama hoolivalt ja osavõtlikult kultuurilise mitmekesisuse säilitamisse Euroliidu ja kogu maailma ulatuses?

Kataloonia kriis, nagu Brexit, Šotimaa iseseisvuspüüdlused on selge viide vajakajäämisele Euroliidu poliitikas. Euroliidul praktiliselt puudub oma kultuurilise mitmekesisuse säilitamise poliitika tasakaalustamaks majandusintegratsiooni. Kes siis veel kui mitte Eesti taolised väikerahvad kui kõige ohustatumad peaksid selle poliitika väljatöötamise initsiaatorid olema. Valmistusime pikalt esimeseks eesistumisperioodiks Euroliidus. Võinuks teema algatada ja ehk sellega ka Katalooniale lootust pakkuda alternatiivina konfliktile Hispaania keskvalitsusega. Seda tarkust meie riigijuhtidel ei jätkunud. Kas ehk järgmisel eesistumiskorral? Ja kes võiksid olla need riigijuhid, kes Eesti rahva au selles asjas taastaksid?