Kristjan Ilves ärevusest: nüüd tean, milliseid takistusi võime peas endale luua

„Aasta eest rääkisime, et MK-sarjas 20 hulka jõudmine oleks õnnestumine. Nüüd oleks sama tulemus minu jaoks väga-väga miinimum,“ arutleb juunis 21aastaseks saanud sportlane. „Olen enda jaoks tõestanud, et kui kõik õnnestub, võin kuuluda päris maailma esiotsa. Tunne on hoopis teine – ma pole enam mees metsast! Eks asjad on loomulikult arenenud ja nii peabki olema.“

Ilvese suvi kulges tõesti edukalt – Tartu poiss krooniti lõpuks ka lumevaba hooaja MK-sarja üldvõitjaks. Talvel võitis ta kolm Kontinentaalkarikasarja etappi, MK-sarjas kerkis Ilves korduvalt 20 sekka. Lahti MM jäi veidi kripeldama, sest vormi ajastus ei klappinud ideaalselt – tasuks 23. ja 27. kohad. „Panen eelmisele hooajale hindeks nõrga nelja,“ ütleb ta.

Kauaks Ilves puhkama ei jäänud vaid asus juba kevadel tõsiselt olümpiahooajaks valmistuma. Põhja ladumiseks sõideti juba enne suve algust 1000 km suuskadel.

„Tegelikult pole ma kunagi hooaja eel paremini valmis olnud. Suvisest MK-sarjast jäi kõrgetel kohtadel olemise maik suhu. Püüan jätkata samasuguse hooga. Olümpia osas on seis sama: olen ka varem välja öelnud, et suurim siht on jõuda esikümnesse. Usun, et sajaprotsendilise õnnestumise juures on see täiesti reaalne.“

Suvel alustas sportlane koostööd ka psühholoogi Snezana Stoljarovaga, et jagu saada võistluste eel tekkivatest ärevushäiretest. „Need olid minu puhul päris tugevad. Ma ei suutnud end ohjes hoida ja enne starti tekkis märgatav pulsi tõus. Juba esimesel tõusunukil olin omadega punases. Pidin midagi ette võtma, see oli lausa hädavajalik. Võin öelda, et tänavu olen ka füüsiliselt parem, kuid kindlasti olen vaimu koha pealt samuti väga palju edasi liikunud,“ selgitab ta. 

Ilves räägib ärevusest Eestis harvanähtava avatusega: „Samamoodi nagu jooksmine ja muidu treenimine, on ka psühholoogiga suhtlemine enda võimete parandamine. Ma alguses ei uskunud seda kõike, kuid nüüd tean, milliseid takistusi võime peas endale luua. Olen temaga koos saanud juurde enesekindlust. Ma ei karda võistelda. Suvel ootasin igat võistlust – sellist asja polegi varem olnud. Olin harjunud, et võistluspäeva hommikul käis pea ringi ja juba tekkis mingisugune läbipõlemine.“

Eesti suurimaks olümpialootuseks kerkinud sportlane tunnistas, et võib meie spordimaastikul olla omamoodi jäämurdja, sest ärevusest kuigi palju avalikult ei räägita. Kas vahel tuleb teema üles ka koondisekaaslaste hulgas? „Eks iga poiss on selle koha pealt oma suuna võtnud. Mõni ongi veidi tuimema olekuga ja tal ei lähegi sarnast abi vaja,“ ütleb Ilves.

„Olen oma olemuselt inimene, kes tahaks kõike kontrollida ja sealt need mõtted ilmselt tekkima hakkavadki. Nüüd olen leidnud endas vabama oleku, mis on mind väga palju aidanud. Saan minna võistluseid nautima, mitte ei oota, et see kõik läbi saaks. Usun, et kõige nauditavam võistlus tulebki olümpial!“