Eesti noortejalgpalli mitu nägu. Kelle suund on õige, kes põrub?

• Lugu ilmus ajakirja Jalka juunikuu numbris.

Igapäevased mured ja rõõmud on järgmisi vutipõlvkondi kasvatades tegelikult mõistagi märksa laiemad ja sügavamad. Kui kvaliteetset tööd teevad meie tipp- ja noorteklubid? Kus saaks kaasa aidata alaliit? Ja nii edasi ja nii edasi.

Arutlegem ja lisagem kohe, et samale teemaringile on pühendatud ka sellele loole järgnev autorikolumn.

Legion ja Nõmme United rõhuvad kvaliteedile ja tulemusele

Viimastel aastatel on noorte meistrivõistlustel ilmnenud järjest selgemalt, et „kasvatajaklubid“ tõstavad aina jõulisemalt pead, Premium liiga tipud aga liiguvad vastupidises suunas. Viskame kasvõi pilgu vahetult enne koroonapausi pooleli jäänud U19 talvise eliitliiga tabelisse: Tallinna Legionil ja Nõmme Unitedil kolm ja kaks võitu kolmest mängust, FC Floral ja FCI Levadial kaks kaotust kahest, Nõmme Kaljul võit (Flora üle) ja kaotus. Seejuures nüpeldas Legion Levadiat koguni 10 : 0.

„Mina ei ole see, kes ütleks, et ühed teevad midagi õigesti ja teised valesti. Ebakorrektne oleks ka teistele midagi soovitada. Igaühel on õigus valida oma tee,“ lausub 22 aastat Legionis (ja selle eelkäijas TJKs) noori vutipoisse kantseldanud Mihhail Artjuhhov. „Ma ei tea, võibolla läheb teatud klubides kogu aur esindusmeeskonnale ja järelkasvule ei omistata piisavalt tähelepanu. Kuid ühes olen täiesti kindel: kõik algab treeneri pühendumusest, huvist ja motiveeritusest.“

Nii Artjuhhov kui Nõmme Unitedi noortetöö juht ja esindusmeeskonna peatreener Martin Klasen tunnevad rõõmu, et kõne all olnud 2003. aastal sündinute seas on nende poisid saanud maha pidada loendamatu hulga tuliseid duelle. Kuid...

„Muidugi oleks sääraseid mänge vaja palju rohkem,“ tõdeb Klasen. „Vaadates maailmas ringi näeme, et suurema finantsvõimekuse ja valikuga klubid on üldiselt tegijad ka noorteliigades. Meil avanev pilt on teistsugune. Võin isiklikult meistritiitlite üle küll rõõmu tunda, aga suures plaanis on säärane tendents minu hinnangul muret tekitav.“

„Olen treener-diktaator. Väga nõudlik. Meil on selged eesmärgid: alates 12. eluaastast tahame võita ja saada mängust naudingu. Teame kõik, et mõlema sihi täitmiseks on vaja teha palju tööd. Mõni võibolla arvab, et kogu meie filosoofia on ehitatud sellele, et paks Artjuhhov tuleb, karjub enne mängu poistele: „Davai!“ ja varsti ongi viis palli vastase võrgus. Tegelikult ei ole muud saladust, kui et annan iga päev neile poistele väga palju energiat ja nad võtavad selle vastu,“ selgitab ka nüüdses U18 koondises abitreeneri kohuseid täitev kogenud noortetreener.

Klasen tegutseb klubitegevuste kõrvalt U19 koondise peatreenerina ja toob seal kogetust otsekohese näite. „Rõhutan: räägime ju sisuliselt täisealistest ning juba Premium, esiliiga või esiliiga B tasemel mängijatest. Reaalsus on see, et nad tulevad väga erinevatest taustsüsteemidest ja harjumused on väga erinevad. Paraku ilmneb sageli, et neile ei esitada klubides igapäevaselt piisavalt suuri nõudmisi. Olgu siis põhjuseks kool, väsimus, mõni argimure või midagi muud. Aga kui mängija saab treeningul hakkama 50%-ga, kuidas on võimalik, et jõuame lähemale märksa suurema valiku ja kõrgema kvaliteediga tippriikidele? Minu loogika ütleb, et mahajäämus hoopis kasvab,“ ei arva Klasen, et olukorraga leppimine või selle ilustamine arengut tooks.

Uue näoga Flora viisaastaku plaan

Meesteliiga viimase kümnendi selge valitsejatrio liikmed Flora, Kalju ja Levadia (viimase kaheksa aasta 24 medalist on mujale läinud vaid kolm) liiguvad noori kasvatades üsna erinevaid radu.

„Kuni 2018. aastani töötas Floras poole kohaga noortetöö juht. Kuna tal ei olnud võimalik täielikult pühenduda, vajas klubi suure hulga treenerite ja treeninggruppide juures täiskohaga töötajat. Alates päevast, kui rolli asusin, oli võimalus rohkem energiat suunata süsteemsele ja läbimõeldud tegevusele,“ sõnastab veidi üle kahe aasta Eesti meisterklubi noortetööd vedanud Taavi Trasberg. „Tänaseks on meil noortetöö osakonnas üheksa inimest, kes ühel või teisel moel protsesside juhtimisega seotud. Pluss treenerid.“

Trasberg kirjeldab vundamendi järkjärgulist ladumist: esmalt info kogumine ja mõtestamine, mida ja kuidas teha, seejärel oma organisatsiooni kultuuri, treeningumudeli ja mänguplaani loomine. Mõistagi mahub kirjeldatud protsessi väga palju väikeseid, aga olulisi osiseid.

„Suurim muutus toimus tänavu. Klubi juhtkond on hakanud aja jooksul noortetöö olulisust ja väärtust väga kõrgelt hindama, mis tagas nii eelarve kui sisu poolest senisest suuremad võimalused. Meil on lisaks minule ametis noortetöö administraator, neli metoodikajuhti, kehalise ettevalmistuse treener, videoanalüütik ja füsioterapeut,“ räägib Trasberg.

Mis peitub aga suurenenud numbrite taga? „Teame, et midagi ei juhtu üleöö. Tahame töö esimesi vilju näha viie aasta pärast. See peab väljenduma oma kasvandike järjest suuremas esindusmeeskonda ja samuti noortekoondistesse jõudmises,“ sõnastab Trasberg eesmärgi. „Kogu tegevuse peamine mõte on juhuslikkust võimalikult palju välja juurida ja oma kasvandike väärtust kvaliteetse treeningprotsessi kaudu selgelt tõsta.“

Ta lisab: „Oleme tee mistahes noortegrupist esindusse täpselt läbi mõelnud ja ära kirjeldanud. Loonud vastavalt sellele õppekava ja juurutanud sarnased põhimõtted. Kui varem oli iga grupp oma treeneri nägu, siis nüüd sammuvad kõik ühte jalga. Kasvatame oma nägemuse järgi kindlat tüüpi mängijaid. Oleme koos treeneritega välja töötanud treeningmudeli ning metoodikajuhtidega selge tegevusplaani, kus treener saab rohkem keskenduda treeningute läbiviimisele ja see omakorda tõstab meie üldist noortetöö kvaliteeti.”

Kalju loob filosoofiat, Levadia otsib kaadreid

Ka Nõmme Kaljus on ses vallas toimunud muutused: alates tänavusest asus mängijaameti kõrval klubi suunajuhi kohuseid täitma ekskoondislane Mikk Reintam.

„Laiema strateegia otsustab noortekomisjon üheskoos, minu igapäevane töö hõlmab paljuski suhtlust treeneritega ja nende abistamist,“ selgitab ka Soomes, Tšehhis ja Šotimaal profijalgpalli mänginud Reintam. „Töötame parasjagu välja klubi üldist filosoofiat, mis lähtub niinimetatud Belgia mudelist ja hakkab maast madalast kehtima kõikidele noortegruppidele. Eesmärk on kasvatada võimalikult palju mängijaid, kes jõuaks meie esindusmeeskonda ja oleks teistele Euroopa klubidele köitvad müügiartiklid. Minu ja terve klubi ülesanne on teha nende sammude astumine lihtsamaks, tulemuslikumaks ja läbimõeldumaks.“

Kalju duubel madistab alles kodusel kolmandal liigatasandil – ehk nabanöör asub esinduse nõutavast tasemest väga kaugel –, kuid Reintam selles ülemäära suurt probleemi ei näe. „Jah, muidugi oleks parem, kui Kalju II mängiks esiliigas, mitte esiliiga B-s. Samas on positiivne, et seal saavad nad harjuda domineeriva mängustiiliga. Duubli puhul pole esmatähtis tulemus, vaid mängijate areng.“

Viis eelmist Premium liiga hooaega hõbedaga lõpetanud Levadia maadleb samaaegu sootuks äraspidises olukorras. Kui veel mullu oli nende jalgpallikoolis ametis kaks meest – spordidirektor Vladimir Voskoboinikov ja tegevjuht Indrek Petersoo –, siis nüüd pole enam mitte ühtegi. Voskoboinikov kolis FC Infoneti palgale, Petersoo jätkab vaid Levadia pressiesindajana.

„Kumbki neist polnud konkreetsele kohale päris õige inimene. Voskoboinikov on ideaalne noortetreener, aga mitte juht ja liider,“ sõnab Levadia tegevdirektor Sergei Hohlov-Simson. „Tunnistan ausalt: meil ei ole ses vallas praegu kõik kaugeltki parimas korras. Noortesse puutuvad kaadrid ja treeningutöö vajavad reformimist. Kvantiteeti on, kvaliteet vajab järeleaitamist. Tegeleme sellega, otsingud käivad – me ei soovi kedagi värvata kiirustades, vaid soovime leida inimese, kellega saaks vähemalt kolm aastat rahulikult koos minna.“

Hohlov-Simson kummutab oletuse, justkui huvitaks Levadia kõrgemat juhtkonda üksnes esinduse käekäik. „Saan aru küll, et pead silmas Viktor Levadat,“ viitab ta klubi asutajale, omanikule ja presidendile. „Muidugi jälgib tema esmajoones esindust ja tahab, et oleksime igal aastal meistrid. Aga see ei tähenda, et klubi ei mõtleks oma järelkasvule. Igapäevase töö peavad ikka ära tegema need, kes on igapäevaselt klubis tööl. Mina isiklikult ei kujuta meie oma kasvandiku esindusse jõudmisest suuremat rõõmu ette. See on nagu unistus. Aga me ei jõua selleni, kui läheme, käsi pikalt, Viktori juurde ja teatame: anna raha! Ise on vaja vaeva näha.“

Florasse? Välismaale? Või mujale?

Klasen tervitab alaliidu ideed palgata noortetöö koordinaator, kes asub koostöös klubidega erinevatele murekohtadele lahendusi otsima.

„Inimene, kes käiks pidevalt klubides, aitaks treenereid, jälgiks koondisi ja haldaks tervikpilti, oleks äärmiselt teretulnud. Ma ei arva, et ta peaks olema tingimata välismaalane. Ka välismaa klubide kogemusega eestlane annaks vajaliku efekti,“ usub Klasen.

Kindlasti on huvitav jälgida, millistesse klubidesse Legioni ja Nõmme Unitedi parimad pojad tulevikus siirduvad. Seni on mõlema peamine „partner“ olnud FC Flora, kuid kummagi esindusmeeskonna areng – Legion debüteerib tänavu Premium ja United esiliigas – võib tuua muutuse.

„Palju sõltub meie meeskonna käekäigust. Eesmärk on tõusta Premium liigas esiviisikusse. 16–17aastastega ei ole see reaalne. Samas soovime noortele pakkuda aina paremaid väljundeid. Koostöö Floraga kindlasti jätkub, aga võimalik, et senisest väiksemas mahus,“ mõtiskleb Maksim Gussevi, German Šleini, Vladislav Kreida ja Erik Sorga järjepanu Eesti meisterklubisse läkitanud Artjuhhov.

„Seni on meilt mindud enamasti Flora duublisse. Nüüd mängime ise samal liigatasemel ja tahaks arvata, et meie loodud treeningukeskkond ja kõik muu tekitab olukorra, kus astutakse samm otse Eesti tippklubide esindusvõistkondadesse. Aga ma ei salga: meie tegelik soov on järjest enam saata mängijaid otse välismaale,“ lausub Klasen. Need sõnad ei ole laest võetud: kahel viimasel hooajal on Nõmme United läkitanud Karl Jakob Heina Londoni Arsenali ja Oliver Jürgensi Itaaliasse.

* * *

Aivar Pohlak: noortetöö juhtimise projekt võib aasta võrra lükkuda 

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak annab hinnangu Eesti noortejalgpalli valuküsimustele ja ülevaate tulevikusuundadest. 

Milliseks hindad Eesti noortejalgpalli üldist hetkeseisu, kui võtta aluseks eelkõige klubide tegevus, mitte koondise tulemused?

Hindan keskpäraseks. Rahvusvahelises jalgpallis on konkurents meeletu ja seal läbilöömiseks peab oluliselt tõusma nii meie noortetöö üldine kvaliteet – pean silmas kasutatavat metoodikat ja nõudmisi tehtavale treeningutööle –, mängijate personaalne motiveeritus ja sihikindlus (mõtlen mängijate endi lisatreeninguid ja tippsportlaseks saamiseks vajalikke eluviise) kui ka treenerite tase. Samas on noortetöö tulemuslikkus pikemas ajalõikes paranemas – kui hiljuti arutasime, millise vanuseklassi jaoks võiks toimuda nii-öelda asendusfinaalturniir ärajäänud U17 asemel, siis oli tehnilise osakonna vastus, et suurt vahet ei ole. Kui aastaid tagasi U17 EM-finaalturniiri korraldamist taotlesime, oli 2003. sünniaasta õigupoolest ainuke võimalus.

Veidi vähem kui aasta tagasi, Martin Reimi ametist taandumise pressikonverentsil ütlesid, et alaliit pole rahul klubides tehtava noortetööga. Milles see väljendub ja kas vahepealne aeg on toonud muutusi?

Pidasin silmas hästi organiseeritud ja tasemele orienteeritud noortetöö vähesust. Samas liigub kõik edasi samm-sammult ja on küllap loomulik, et kõigepealt peab tekkima kvantiteet ehk mingi kogus harrastajaid, mille peale on võimalik ehitada kvaliteet ehk tõsine sportlik tase. Kõik see omakorda eeldab toimivate klubide olemasolu. Kusjuures just see viimane on kõige keerulisemalt saavutatav ja tekitanud suurima rahulolematuse. Tõsi, kriisiajal oleme suhelnud tavatult palju riiklike spordistruktuuride ja teiste alaliitudega ning sellel foonil näib meie olukord parem või isegi oluliselt parem kui sisevaates. Vähemalt selle nurga alt, et meie klubid on oluliselt terviklikumad ja meenutavad jätkusuutliku potentsiaaliga ettevõtmisi. Seejuures eksisteerib tuntav plaan ehitada üles süsteemsusele toetuv edukus – muus spordis põhineb edukus pigem entusiastide tegevusel. Igaks juhuks lisan, et ma ei soovi siin kedagi kritiseerida, vaid lihtsalt kirjeldan olukorda.

Muutuste loetlemiseks on vaadeldav ajalõik samas liiga lühike.

Millega seletada eelkõige noortetööle pühendunud klubide – ennekõike JK Legioni ja Nõmme Unitedi – aina suurenevat ülevõimu Eesti noorte meistrivõistlustel? Kas pead seda normaalseks nähtuseks või pigem anomaaliaks?

Kirjeldaksin Legioni ja Nõmme Unitedit kui entusiaste, kelle eesmärk ongi olnud väga hea noortetöö tegemine ja noorteklassis edukas olemine. Nende klubide ülesehitamine ongi käinud noortetöö kaudu. Kasvava ülemvõimu osas ma ei ole nõus – U14, U15 ja U16 liigas said Legion ja Nõmme United mullu kahe peale vaid ühe kolmanda koha. Ja kui mingit viimase aja muutust noortetöös mainida, siis peast öeldes on kolme kõige suurema noorte hulgaga klubi – Tallinna Kalevi, Tartu Tammeka ja FC Flora – noortetöö taseme tõstmiseks viimastel aastatel palju tehtud ja näiteks U16 liigas olidki nemad hooajal 2019 kolm esimest. Positiivsete arengute poolelt noortetöös mainiksin veel ära Tabasalu JK ja FC Tallinna. Mõistagi on Legion ja Nõmme United teistele head teenäitajad ja seadnud lati, mille järgi joonduda, meeldivalt kõrgele.

Kaua aega tagasi, kui tegutsesid veel ka FC Flora presidendina, väljendasid korduvalt uskumust, et noorteklassis pole tulemus olulisim. Kas oled praegu samal seisukohal või seda mingil viisil korrigeerinud?

Olen endiselt seisukohal, et iga hinna eest tulemusele mängimine ei ole noorteklassis mõistlik ega taga mängijate arengut. Tõsi, selliseid võistkondi jääb noortevõistlustel järjest vähemaks. Samuti olen alati olnud seda meelt, et noorteklassis tuleb teha tulemust läbi mängijate ja mängu arendamise treeninguprotsessis. Selline tendents ongi praegu valdav.

Kas trend, kus Eesti meeste liigajalgpall aina nooreneb igal tasandil (värske uuringu kohaselt on Premium liiga U21 mängijate kasutamise poolest maailma neljas liiga), on õige või näed siin ka ohukohti?

Arvestades meie riigi ja rahva suurust ning meie rolli jalgpallimaastikul on noor liiga Eesti jaoks ainumõeldav. Mõistagi ei saa see noorenemine olla lõputu, aga kohe kindlasti ei ole meie noorus kriitiline – mõeldes kasvõi Amsterdami Ajaxi peale. Noortetöö taseme tõus tähendab muu hulgas seda, et iga järgmine aastakäik on eelmisest parem, mis tähendab, et järjest rohkem noori tuleb esindusvõistkondadesse ja tõrjub sealt vanemad välja. Loomulikult ei saa ega tohi see protsess käia kriitikavabalt ja iseenesest.

Mis seisus on jalgpalliliidu plaan värvata noortetöö koordinaator? Millised oleksid tema ülesanded ja kas ta peaks pigem olema välismaalane või eestlane?

Korraldasime rahvusvahelise konkursi, aga selle kaudu sobivat inimest ei leidnud ja oleme praegu pigem seisukohal, et tuleme projekti juhtimisega ise toime. Rõhk oleks ju klubide jaoks põhikohaga noortetööd juhtivate inimeste palkamisel ja nende tegevuse koordineerimisel jalgpalliliidu poolt. See olekski kõnealuse noortetöö koordinaatori peamine ülesanne – tõsta klubides tehtava noortetöö taset. Algne plaan oli käivitada noortetöö juhtide projekt Premium liiga klubide jaoks aastast 2021 ja esiliiga klubide jaoks aastast 2022. Aga enne kui selle teema juurde tagasi tuleme, on vaja kriisi lõppedes raha üle lugeda. Ei välista, et peame projekti ühe aasta võrra edasi lükkama.

Oleme optimistlikud ja tõmbame selle projekti käivitamisel paralleeli kogukonnajuhtidega, kus Premium liiga publikunumbrid hakkasid süsteemselt kasvama alles pärast täiskohaga kogukonnajuhtide palkamist klubidesse ja nende tegevuse koordineerimist jalgpalliliidu poolt.