Jalgpall

RETRO | Läbi napikate tähtede poole: kuidas koondisevanker Fääridel otsapidi kraavi vajus 

Raul Ojassaar, Jalka, 25. september 2020 18:55
EESTI - URUGUAI, SÕPRUSKOHTUMINE, JALGPALL.Foto: JOOSEP MARTINSON
Ajakiri Jalka jätkas suure tagasivaatega Eesti koondise tegemistele 2012. aasta EM-valiksarjas. Esimeses osas jõudsime 2010. aasta sügise lõppu: Eesti oli pärast võõrsil Serbia alistamist kodus Sloveeniale tasavägise mängu valusalt kaotanud.

Esimest osa saab lugeda siit!

2010. aasta lõppes Eestile mitme sõpruskohtumisega: novembris viigistati kodus Liechtensteiniga, detsembris jäädi võõrsil alla nii Hiinale kui Katarile. Mitte just kõige säravamad tulemused – samas anti viimases kahes kohtumises võimalus tavapärastele varumängijatele ja noortele tulevikumeestele.

2011. aasta märts kirjutati Eesti vutilukku kullakarva tähtedega – sellele järgnes aga enneolematu sõit Ameerika mägedel.

Mäng nr 5

  • 29. märts 2011 Eesti–Serbia 1 : 1
  • 84. Vassiljev – 38. Pantelić
  • Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja, Klavan, Puri (29. Purje), Dmitrijev, Vassiljev, Kruglov, Ahjupera (55. Oper), Saag (66. Kink).

Märtsi lõpus toimunud kohtumine Serbiaga oli Eesti märtsikuiste mängude teine vaatus – esimene oli toimunud vaid neli päeva varem, kui seisuga 2 : 0 pandi istuli kahekordne maailmameister, vaid kaheksa kuud enne seda MMi poolfinaalis pallinud Uruguay. Üle ega ümber ei saa nendest mängudest rääkides ilmast: nii Uruguay kui Serbia vastu oli väljak lumine ja lund sadas pidevalt juurde, temperatuur jäi Uruguay-mängus –4 juurde, Serbia vastu oli see nullis.

Kuigi võit Uruguay üle oli vägev tulemus, olid koondislaste pilgud juba toona suunatud just nimelt järgmise matši poole. Oli teada, et serblased tulevad meile kodus saadud kaotuse eest kätte maksma, kohta kätte näitama.

Konstantin Vassiljev: „Kui enne mängu oli tunne, et kõik on korras ja väljak heas seisukorras, siis vahetult enne seda, kui hakkasime platsile minema, hakkas meeletult lund sadama. Mõlemad meeskonnad pidid sellega kohanema.“

Kohtumine algas meile ähvardavalt. Mängitud polnud veel sadat sekunditki, kui Taavi Rähn tegi kaitses paha valesöödu ja serblased saatsid selle järel palli viie puutega võrku. Meie õnneks oli otsustava söödu andnud Zoran Tošić suluseisus ja koll ei lugenud.

Järgnes meie poolt närviline aeg. Serbia surve lumest üha valgemaks muutunud väljakul kasvas ja 38. minutil said nad ka oma tahtmise: Raio Piiroja eksis nurgalipu juures sööduga, jätkuolukorras tekkis meie värava all tõsine tohuvabohu, mille kulminatsioonina virutas Marko Pantelić kuuelt meetrilt välisküljepommi väravasse – 0 : 1.

Konstantin Vassiljev: „Võib öelda, et serblastel olid kõik võimalused see mäng varem ära otsustada. Neil oli mitmeid häid võimalusi, Pareiko päästis meid.“

Pareiko tegi selles mängus tõesti oma koondisekarjääri ühe parema esituse, noppides ära mitu lähilööki ja üks ühe vastu olukorda.

Sergei Pareiko: „Serbia vastu tahtis iga mängija platsil tohutult tõestada ja näidata, et Eesti on väike riik, aga me võime samamoodi jalgpalli ilusasti mängida. Need tulemused, mis sel aastal saavutasime, näitasid samamoodi, et ükskõik mis riigid vastamisi on, otsustavad ikkagi need mängijad, kes on platsil.“

Teisel poolajal aga hakkas ka Eesti surve kasvama – 84. minutil said lõpuks oma kätte ka sinisärgid. Konstantin Vassiljev virutas Andres Operi teenitud karistuslöögi enam kui 25 meetrilt madala põrkega alumise nurga poole ning see leidiski tee väravasse – 1 : 1! Sealjuures oli Vassiljev sarnasest kohast neli päeva varem sahistanud ka Uruguay vastu – toona aga mitte karistuslöögist, vaid mängulisest situatsioonist.

Konstantin Vassiljev: „Ilmaolusid arvestades oli kõige tähtsam väravale pihta saada. Lõpuks ei olnud see muidugi mingi fantastiline löök, aga maapõrkega palli on keerulisem tõrjuda ja kõik õnnestuski plaani järgi. Need punased pallid, mida lumisel väljakul kasutatakse, on tavaliselt ka natuke teistsugused, libedamad.“

Mäng ei olnud aga veel sugugi lõppenud, sest mõlemal tiimil oli veel üks väga hea võiduvärava šanss. Eesti poolelt sai 90. minutil löögile Ragnar Klavan, serblaste võimalus oli aga justkui mõnest Hollywoodi stsenaariumist. Kolmandal üleminutil viidi pikk pall ette kahemeetrise Nikola Žigići poole, kelle õhkõrnast puutest pääses Pareikoga silmitsi avavärava autor Pantelić. Esimese löögi suutis Pareiko küll tõrjuda, ent pall põrkas tagasi vastu ründajat, sealt omakorda väravapostist väravajoonele. Enar Jääger tegi küll meeleheitliku spurdi ja lõi selle sealt minema, aga hollandlasest peakohtunik Bas Nijhuis näitas keskringi poole – värav loeb.

Tarmo Rüütli: „Meie edu põhinebki ju sellel, et kas need napikad lähevad sinu kasuks või kahjuks.“

Aivar Pohlak: „Kohtunikelt oli see briljantne otsus. Mängu ajal oli seda suluseisu peaaegu võimatu näha, sest see tekkis sellest, et pall riivas ühe Serbia ründaja pead. Muide, rääkisin sellest olukorrast paar aastat tagasi Serbia jalgpalliliidu toonase juhiga – ta ütles samamoodi, et see oli täiesti uskumatu olukord, aga kohtunikud kuidagi selle otsuse tegid ja see oli sada protsenti õige.“

Konstantin Vassiljev: „Pärast võitu Belgradis oli see viik võidu maitsega. Meie endi jaoks oli tähtis näidata, et see võit ei olnud mingi juhus.“

A. Le Coq Arenalt eemaldati 72 Serbia toetajat

Pärast seda, kui võõrsilmängul Itaaliaga korraldasid Serbia koondise fännid korraliku mässu, ei olnud neil karistuse osana lubatud Tallinnas peetud mängul tribüünil olla. Sellest hoolimata leidsid tee väljaku äärde 72 ultrafänni, kes said mängu jälgida paarikümne minuti jagu, enne kui nad arreteeriti ja märulipolitsei poolt minema viidi. Mängu korraldajad olid võimalikeks intsidentideks hästi valmis ja turvatöö sujus.

Mäng nr 6

  • 3. juuni 2011 Itaalia–Eesti 3 : 0
  • 21. Rossi, 39. Cassano, 68. Pazzini
  • Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja, Teniste (58. Saag), Puri, Klavan, Vunk, Kruglov, Kink (79. Kams), Zenjov (58. Ahjupera).

Kui pärast märtsikuiseid kohtumisi oli Eesti koondise meeleolu ülev ja eesmärgid suured, siis 2011. aasta juuni osutus Eesti koondisele üheks ajaloo kõige mustemaks kuuks üldse. Mai lõpp ja juuni tähistasid koondisele õige tihedat tööaega: esmalt kohtuti kodus mitteametlikus kohtumises Baskimaaga (1 : 2 kaotus), seejärel võõrsil valikmängudes Itaalia ja Fääri saartega. Kõigele lisaks ootas juuni teises pooles ees Lõuna-Ameerika turnee, kuhu mitu põhimängijat otsustasid kas klubiliste kohustuste või puhkusesoovi tõttu mitte sõita.

Itaaliasse sõitis Eesti koondis küll positiivselt foonilt, kuid siiski teades, et mäng tõotab tulla üliraske. Maestro Vassiljev sai mängus Serbiaga kollase kaardi ja pidi seetõttu Modenas toimunud kohtumise vahele jätma, Venemaa esiliigas saadud vigastus jättis kõrvale aga ka Vassiljevi kälimehe Aleksandr Dmitrijevi. Seega tuli Tarmo Rüütlil tavapärane keskväli ümber mängida: Ragnar Klavan nihutati vasakkaitsest Martin Vungi kõrvale keskväljale, äärekaitsesse toodi Klavani asemel aga hoopis 23aastane Taijo Teniste.

Tolku ei olnud ei ühest ega teisest lükkest. Itaalia pani kergest vihmasajust kiirel väljakul käima sellise vurri, mida Eesti koondis polnud juba aastaid kogenud. Sergei Pareiko tegi küll mängu alguses mitu head tõrjet, ent kui Giuseppe Rossi 21. minutil skoori avas, oligi asi sisuliselt tehtud. Tablool küll vaid 3 : 0, aga tegelikkuses oli Itaalia võit kindlamast kindlam. Gianluigi Buffon pidi oma kohtumise ainsa tõrje tegema 89. minutil.

Tarmo Rüütli: „Me ei saanud kuidagi seda asja pidama. Vastased tegid meile liinide vahelt ja see Napoli huligaan Antonio Cassano valitses ründealust ala. Nad domineerisid täielikult, meil ei olnud seal midagi kaasa rääkida.“

Dmitri Kruglov: „Vassiljev ei mänginud, Sanja Dmitrijev ei mänginud. Kahjuks meil ei olnud sellist ressurssi, et neid vääriliselt asendada.“

Kohtumist mängukeelu tõttu tribüünilt jälginud Konstantin Vassiljev: „Ükskõik kes meil sel päeval koosseisus oleks olnud – Itaalia oli lihtsalt niivõrd hea. Tribüünilt oli lausa mõnus vaadata, kuidas neil pall liikus, kahjuks oli see meie vastu. See mäng tuli lihtsalt ära kannatada.“

Mäng nr 7

  • 7. juuni 2011 Fääri saared – Eesti 2 : 0
  • 43. pen. Benjaminsen, 47. Hansen
  • Eemaldamised: 89. Justinussen – 56. Puri
  • Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja, Kruglov, Zenjov, Puri, Vassiljev, Kink, Saag (82. Mošnikov), Ahjupera (66. Kams).

Selget allajäämist Itaaliale ei saanud eestlased põdema jääda: suvesoojast Modenast tuli ette võtta lennureis Fääridele, kus ootas jahe ja rõske ilm ning mäng väga keerulisel väljakul (vaata lisalugu).

Mängule lisasid vürtsi mõneti suisa prohvetlikud laused, mida Tarmo Kink oli kohtumise eel leheveergudel välja öelnud. „Kui me ei võida Fääri saari, siis keda veel? Kui kolme punkti kätte ei saa, oleks see väga halb. Peab kuhugi mujale tööle minema… Väga raske mäng tuleb. Kui mütsiga lööma minna, siis lüüakse kaks tükki ära ja lendad koju tagasi,“ põrutas Kink endale omase otsekohesusega. Paraku täpselt nii läkski...

Asjad oleksid võinud olla aga hoopis teistsugused – mäng algas tegelikult Eesti survega ning juba esimesel minutil pidi vastaste väravavaht, kooliõpetaja ja linnavoliniku ametit pidanud 40aastane Jákup Mikkelsen sekkuma Konstantin Vassiljevi kauglöögi järel. Mõnikümmend sekundit hiljem pääses Mikkelseniga silmitsi Kaimar Saag, kes lükkas palli vaid mõnekümne sentimeetri jagu postist mööda. 28. minutil tabas Sergei Zenjovi terav löök posti.

Avapoolaja lõpus saabus aga külm dušš: Sander Puri kaisutas Fääride nurgalöögi ajal kohtuniku arvates üht vastast liiga kõvasti ja penalti oli tõsiasi. Sergei Pareiko hüppas ühele, Fróði Benjaminsen lõi teisele poole ja viis kodumeeskonna juhtima.

Kannatuste rada jätkus Eesti jaoks kohe teise poolaja alguses: mängitud ei olnud veel 30 sekunditki, kui segadus meie karistusala juures päädis sellega, et Dmitri Kruglov kukutas vastaste ründaja – taas penalti! Seekord suutis Pareiko küll Benjaminseni löögi tõrjuda, ent meie kaitsjad ei olnud tagasipõrkunud palliks valmis ja Arnbjørn Hansen tegi seisuks 2 : 0.

Halb olukord muutus veelgi halvemaks üheksa minutit hiljem, kui Sander Puri ei suutnud kohtuniku pehme vile järel emotsioone taltsutada ja teenis palli vihaselt vastu maad viskamise eest teise kollase kaardi. Tõtt-öelda oleks mõni teine vilemees võinud punase kaardi hiljem anda ka Pareikole, kes läks talle mängulises olukorras jalaga virutanud vastasele kättpidi kallale. Väga häid võimalusi tekkis aga vähe ning kuigi vastased lõpetasid kohtumise samuti vähemuses, ei olnud kuivast kaotusest pääsu.

Tarmo Rüütli: „Kõik asjad olid kaitsva meeskonna kasuks. Nende eesmärk oli lõhkuda ja mitte lasta mängida. Nemad olid jälle peal meeletu energiaga ja suutsid kaitsemänguga meil asjad kihva keerata. Saagil oli hea võimalus, lõi üle. Niigi kehva olukorra pealt said vastased avapoolaja lõpus penalti – plaks! Teine poolaeg ei jõua veel korralikult alatagi, kui juba meie vastu penalti. Kaks penaltit sellises mängus… Niisama ehitada oli väga raske, penaltitest oli tunduvalt lihtsam väravaid lüüa. Vastasele tuleb au anda, nemad tegid oma asja ära nii, nagu olukord võimaldas, ja võtsid maksimumi.“

Janno Kivisild: „Julgen öelda, et alahindamist ei olnud. Mõistsime, et meil on head mängud all, aga samal ajal oleme ka piisavalt haavatavad, kui meenutada kasvõi sedasama esimest mängu Fääridega. Me ei saanud sellele mängule vastu minna lihtsalt nii, et võtame rutiinse võidu. Pärast kaotust oli küll mure, et miks asjad nii on ja mida nüüd tegema peame. Istusime Mart Poomiga pärast pikalt ja arutasime bussis või lennukis, et kus, mis, ja kuidas edasi.“

Sergei Pareikol on siiani südamel Tarmo Kingi julged laused, mille too enne mängu avalikult välja ütles: „Tulime kõik ühe lennukiga Eestisse tagasi. Vaikus. Läksin Tarmo Kingi juurde ja ütlesin talle: ära kunagi mängi nende sõnadega, mida sa enne kohtumist ütled. Elu on karm ja kui selliselt ütled, siis see näitab, et sa ei austa vastaseid. Tean oma kogemusest: kui niimoodi sõnad õhku viskad, kasvõi kosmosesse, siis need võivad nii karmilt vastu tulla. Pärast seda oli meie ainus võimalus tõestada end tulemustega.“

Pärast mängu Fääridega sai ka Eesti koondis hästi tunda vana jalgpallitõde: oled täpselt nii hea, kui oli sinu viimane mäng. Võidud Serbia ja Uruguay vastu ning varasemad head esitused olid vaat et unustatud. Nii meedias kui fännide seas räägiti tasahilju sellest, kas Tarmo Rüütli peaks üldse ametis jätkama – rääkimata sellest, et pasundati alagrupist edasi jõudmise võimaluse „lõplikust“ kadumisest. Meeskond ise püsis aga ühtne, kuigi hiljem tunnistatakse, et palju ei olnud puudu, et vanker oleks päris kraavi vajunud.

Tarmo Rüütli: „Tol hetkel musta masenduse tunnet ei olnud. Tihtipeale meenutan Nemanja Vidići sõnu, mis ta ajakirjandusele ütles, kui Serbia meile kaotas: jah, kaotasime selle mängu, aga see ei tähenda, et oleme kehv meeskond.“

Kaimar Saag: „See mäng oli korralik äratus. Meid toodi maa peale tagasi, aga panime pea alla ja töötasime edasi.“

Sergei Pareiko: „Mäletan hästi, mis kriitika oli ajalehtedes, usk hakkas neil ära kaduma. Me ise teadsime, et jalgpallis juhtub selliseid mänge ka.“

Raio Piiroja: „Fääride kaotuse järel oli olukord piiri peal – seal oleks võinud kogu kaardimaja laiali vajuda. Kuna mängijad hoidsid kokku ja said hästi läbi, siis sisemuses oldi rahulikud. Pärast oli ju veel see turnee puhkuse ajal…“

Fäärid viisid kohtumise meelega kehvemale staadionile

Kuigi Fääri saartel oli kasutada ka pealinnas Tórshavnis asuv moodsam Tórsvølluri areen, valiti Eestiga kohtumise jaoks hoopis väikeses külakeses Toftiris asuv Svangaskarði staadion. See oli fäärlaste iirlasest peatreeneri Brian Kerri teadlik valik: mägede vahel asuvas Toftiris on olud väga rasked mõlemale meeskonnale ning see tasandas jõudude vahekorda. Eestit suutsidki Fäärid ju selles valiktsüklis võita, Põhja-Iirimaaga sealsamas viigistati.

Tarmo Kink meenutab, et nii pehmet väljakut nagu Toftiris ta mujal polegi naljalt kohanud. „Tulime Itaaliast, kus oli +30, ja läksime Fääridele, kus oli +5. Kehale mõjus selliselt, et ei saa aru, mis toimub. Tegelikult ei oleks tohtinud sellise väljaku peal üldse mängu pidada. Väljakule astudes võis vahel

hüppeliiges mulla all olla. Ma ei pane siia praegu vürtsi juurde, vaid nii oligi! Nad ütlesid ka, et nad panid mängu meelega selle väljaku peale, ja õigesti tegid, mis seal öelda. Koduväljakueelis tuleb ära kasutada.“

Kingi sõnu kinnitab ka Tarmo Rüütli. „Väljak oli pärast vihma väga pehme. Mäletan, kuidas läksin soojenduse ajal nalja pärast tsenderdusi andma – jalg läks sisuliselt hüppeliigese jagu sellesse pehmesse vettinud murusse!“

Peale keerulise platsi oli totaalselt harjumatu ka 823 elanikuga Toftirisse reisida. Tórshavnis ööbinud koondis ei viinud isegi mängueelset treeningut võistlusplatsil läbi, sest selleks oleks tulnud hotellist tund aega väljakule ja tund aega tagasi sõita, kusjuures bussisõidu ajal avanesid lummavad vaated.

„Meil oli väga pikk bussisõit mängupaika mägedes. Me ei viinud isegi mängueelset treeningut võistlusväljakul läbi, kuna see oli nii kaugel. Millegi taha ei ole aga pugeda – vastased olid meist seekord paremad. Tagasisõit oli sisuliselt matusemeeleolus,“ meenutab Janno Kivisild.

Tšiili ja Uruguay mängud põhjustasid paksu verd

Koondise toonasest olukorrast rääkides ei saa üle ega ümber mängudest Tšiili ja Uruguayga. Juuni teises pooles toimunud kohtumistele sõitis Eesti sisuliselt B- või isegi C-koondisega, kuna paljud põhitegijad olid kas hõivatud klubi juures või soovisid lihtsalt aasta ainsal võimalikul ajal perega koos olla ja puhata. Meedias tekitasid loobumised mõistagi kehvade valikmängude taustal furoori. Põhirivistuse meestest olid rivis vaid Dmitri Kruglov ja Sander Puri. Mitu meest, kes otsustasid puhkuse kasuks, said Pohlakult avalikult noomida.

Lõpuks kaotasid sinisärgid Copa Americaks valmistunud ja kõikide staaridega varustatud Tšiilile ja Uruguayle 0 : 4 ja 0 : 3. Järjekordsed nulliga kaotamised ei teinud head ei Eesti koondise ega ka Tarmo Rüütli toonasele mainele – siit-sealt kostsid taas küsimused, kas peatreeneri vahetus peaks olema aktuaalne. Jalgpalliliit jättis Rüütli aga pukki – kusjuures lootsi ei kutsutud vaibale isegi pärast kaotust Fääri saartele.

Aivar Pohlak: „Meil on põhimõtteline lähenemine, et Eesti Jalgpalli Liidu juhatus ei ole kunagi tõmmelnud – erinevalt paljudest, kes reageerivad kohe väga jõuliselt ja kiiresti. Kui näiteks üritasime enne koroonat leppida kokku teist märtsikuu mängu, siis tahtsime kohtuda Norra ja Serbia playoff’i paari kaotajaga. Norralastega saime kokkuleppele, aga serblased ütlesid, et kahjuks on nii, et kui me Oslos kaotame, siis hiljemalt tund pärast mängu on treener hotellis vallandatud ja meil pole kellegagi Tallinnasse tulla. Võibolla tekkisid pärast kaotust Fääridele mõtted, et ehk oleme olukorras, kus tuleks pärast tsükli lõppemist peatreeneri vahetust kaaluda, kuid see oli ka maksimum.“

Abitreener Janno Kivisild mäletab samuti, et juunikuu oli koondisele ka vaimselt keeruline. „Meil ei lastud kaotust Fääri saartele väga pikalt põdeda, sest kohe tulid otsa mängud Lõuna-Ameerikas, kus saime 0 : 4 ja 0 : 3, ja tasemevahe tundus sellest veel suurem. Ühe hulga jaoks meie seast rusus seejärel veel rohkem.“

(järgneb)

Samal teemal

22.08.2020
Läbi napikate tähtede poole. Kümme aastat imelise valiksarja algusest

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee