Linnainimesel on elektrikatkestusest romantiline pettepilt kerge tekkima. Et istud aga kaminatule paistel ja mekid hõõgveini. Kõik vist selle peale ei tulegi, et asi on kõike muud kui õdus, kui laudas on loomad janus ja majas torud külmumas. Või kui pärast meie kliimavööndis ootamatult saabunud lumesajust tingitud katkestust tekib olukord, et naastes on vool nii paigast äta, et pingekõikumised löövad kallid aparaadid rivist välja, nagu kirjeldab Õhtulehes avaldatud lugu.
Voolu vempude tõttu võib elu edendamine maal väga kalliks maksma minna. Nii võivad langeda rivist soojuspumbad ja suvel korjatud varud sulavad külmakirstudes üles. Nüüdisaegne talumajapidamine on keeruline tehniline organism, millel on korralik elektrivajadus. Ning nad ka maksavad selle eest.
Nöögile lisab raskust ka tõik, et samal ajal küsitakse tarbijatelt järjest rohkem võrgutasusid, mille eesmärk peaks olema niisuguste probleemide ennetamine. Üks mees on suisa kokku arvestanud, et ta on võrgutasudena maksnud kümne aasta jooksul vähemalt 6000 eurot. Saaks nüüd selle eest elektrikindlustki – aga võta näpust!
Muidugi, kaevata saab voolu vempudegi peale ning esitada üksikasjaliku ülevaate, kes kui kaua oli ilma vajaliku särtsuta. Maainimestel on aga sageli vaja esimese asjana minna vooluta jäänud majapidamist päästma, mitte mõõta, kui kaua paus ikkagi kestis ja siis pabereid määrida.
Regionaalminister Madis Kallas lausus hiljuti Õhtulehele saadetud arvamusloos, et igas Eesti nurgas peaks olema hea elada. Täpsemalt –
Meile meeldib öelda oma kodumaa kohta, et kuniks su küla veel elab, elad ise ka. Kui aga hoolimata mehemoodi maksmisest ei suudeta esmatarbekaupa tagada (ja samal ajal Eesti Energia kasum kolmekordistub), siis muutuvad linnatuled paraku liiga kutsuvaks.
Kommentaarid