Meenutagem lugu, kuidas tähtsa asutuse juht leiab ametisse astudes eelkäijast lauale jäänud kolm pitseeritud kirja. Ühe peal on märge: ava, kui esimene jama majas. Üsna pea see tulebki ja kiri õpetab – süüdista eelmist juhti. Läheb veidi aega ja jälle probleemid platsis. Juht avab teise. Sealt leiab õpetuse: uduta, vassi, häma. Peagi jõuab kätte aeg avada kolmaski. Seal on aga – vist juba aimasite – soovitus: nüüd on sinul aeg kolm kirja kirjutada.
Õhtulehe lugu Eesti Energia rahaprobleemidest, mis on nii üüratud, et tavainimesel tõmbab hinge kinni, on väga laia pintslitõmbega kokku võetav just selle naljalooga. Energiaettevõte, kust seni on kasumeid välja võetud, on mässinud end olukorda, kus tänu tulevikukohustustele ja puudujääkidele ähvardab nappida raha ka kõige algelisemateks kuludeks, rääkimata hädavajalikest investeeringutest. Kes on süüdi? Eelnevad otsused ja juhid. Kus ja kes need on? Järgneb suuremat sorti häma.
Siin polegi vaja teada keerulisi majanduslikke termineid – piisab, kui mõista, et majanduses ongi asi kord nii ja kord naa, täit kindlust pole kunagi. Isegi parimate kavatsustega tehtud kindlad investeeringud võivad minna vett vedama, sest kuskil muutuvad asjaolud nii tugevasti, et turg muutub üleöö. Avastatakse uusi tehnoloogiaid või maavarasid. Kuskil algab sõda. Levima hakkab pandeemia.
Siiski on aga kohti, kus riskikapitalistlik mõtteviis võiks end veidi ohjeldada. Kas riigifirmad peaksid nii tugevasti riskima? Kus on vastutus? Jah, võõra rahaga on tore mängida, eriti kui asja maksab kinni maksumaksja, kuid meil on juba nigelaid kogemusi Estonian Airi või Nordicasse maetud miljonite näol.
Kuid lihtinimese jaoks ei tohiks tuba pimedaks jääda. Varustuskindlus on küll olemas, hind ja innovatsioon on aga iseasjad. Ainus võimalus on panna tähele, kes ja kuidas riigi majandust juhivad. Keegi peab võtma vastutuse – 50 miljoni euro suurune auk eeldab enamat kui kolme ümbrikku.
Kommentaarid