Vallot Pukk | Viis vigastatud jäähoki superstaari, kes ei pruugi olümpiale jõuda

Marian Gaborik (Slovakkia)

Sellel hooajal traumad suisa jälitavad seda Slovakkia väravakütti. Ta on saanud jääl olla vaid 18 kohtumises ja teha enda kohta „lahjad" viis väravat. Teise trauma, rangluu murru, sai Gaborik detsembri alguses koha esimeses mängus pärast seda, kui oli paranenud põlvevigastusest. Slovakkia koondises oodatakse teda viimase hetkeni, aga ta ise on öelnud, et tema jaoks on kõige tähtsam, millises vormis on. 

"Ma ei mängi olümpial, kui ei ole valmis. Ma ei hakka petma ei ennast, rahvuskoondist, ega ka Columbus Blue Jacketsit," on Gaborik öelnud Põhja-Ameerika meediale. Jäätreeninguid 25. jaanuaril alustanud Gaborik üritab mõelda positiivselt: "Saan aru, et enam pole palju aega jäänud." 

Mikko Koivu (Soome)

Viimased viis aastat Minnesota Wildi kapteni rollis olnud Mikko Koivu seisukord on nõks tõsisem, kui Gaborikul. Koivu murdis jaanuari alguses pahkluu, operatsioonijärgse diagnoosi kohaselt pidi minema kuu aega, kui jälle „jalad alla" saab. Ehk siis napilt jõuaks. Aga millises konditsioonis? 

Soomlased väga „higistavad" Koivu tervise üle, tema kolmas olümpia on piisavalt suure küsimärgi all. Aega enam eriti pole, aga Koivu pole veel jääle tulnud ja treenima hakanud. Tundub üha enam niimoodi, et Koivu saab mänguvormi olümpial selga tõmmata alles kuskil veerandfinaalide paiku.

Tõenäolisem on, et soomlastel tuleb talle vahetus otsida, seda enam, et keskründajatega meie põhjanaabritel probleeme pole. Ainuke häda on selles, et vaid väga vähesed küündivad tema tasemeni. Jääb vaid üks variant – Mikko vanem vend Saku, sest mis Soome koondis see ilma kasvõi ühe Koivuta on! Saku Koivut pole olümpiakoondise nimekirjas ja seda tema enda palvel, sest tedagi on kimbutanud vigastused ja mees tunneb, et pole hetkel vastaval tasemel. Aga see jutt oli kuu aega tagasi. Muuseas, Saku Koivu jaoks oleks need olümpiamängud viiendad.

Kimmo Timonen (Soome)

38-aastase Philadelphia Flyersi juhtiva kaitsja teele sõiduks oma viiendale olümpiaturniiril kerkis ootamatu takistus. Või tegelikult, miks ootamatu, tippsportlasi varitsevad võimalikud vigastused „iga nurga taga".

Nimelt tekkis Timoneni vasakule jalale suur verevalum ja kaks viimast mängu on mees pidanud vahele jätma. Üle tuhande mängu NHL-is mänginud veterankaitsja ei saa korralikult käiagi, saati siis mängida või trenni teha. Enne olümpiat Timonen üsna kindlalt Flyersi eest enam ei mängi ja eks varsti paistab, kas lendab Sotši või mitte.

Steven Stamkos (Kanada)

Stamkos murdis sääreluu novembri alguses verd tarretamapanevas kokkupõrkes väravapostiga. Tol hetkel tundus, et sellega on ühel Kanada koondise "esipommitaja" olümpiasõidul raudselt kriips peal. Aga vapper mees oli üks vähestest, kes uskus, et "olümpiarong" pole veel ära sõitnud. Seda uskus ka Kanada koondise juhtkond, kes mängijale täielikku toetust avaldasid ja ta koondise nimekirja lülitasid. 

Ja peaaegu ime ongi sündinud – tavainimesel kulub sellisest vigastusest taastumiseks pool aastat, aga kaasaja meditsiin pani mehe oluliselt kiiremini jalule ja juba nädalajagu aega teeb Stamkos jäätreeninguid.

"Tiimikaaslased mõistavad täielikult minu olukorda ja saan trenni teha ilma kontaktita. Aga jalg annab mingites olukordades veel tunda," on Stamkos öelnud. "Keha ei peta – kui ma enne äraõitu tunnen, et jalg ei luba veel kõiki liigutusi valutult teha, pean vastu võtma kurva, kui õige otsuse." 

Viimase info järgi planeerib Stamkos enne olümpialesõitu ühe mängu Tampa Bay Ligthningu eest pidada – 8. veebruaril Detroit Red Wingsi vastu ja pärast seda otsustab.

Pavel Datsjuk (Venemaa)

Pole lihtsalt sõnu kirjeldamaks Vene koondise treenerite ja ka mängijate suurt muret Pavel Datsjuki üle. Maailma ühe maagilisemate kätega hokimehe puudumise korral võivad venelased kohe väga kindlasti kirkaimast medalist suu puhtaks pühkida. Mõelda võib, aga mitte valjusti. Öeldakse küll, et asendamatuid pole, aga antud hetkel Datsjuki kohta see absoluutselt ei kehti.

Datsjuk pole sel aastal mänginud mitte ühtegi mängu. Hetkepõhjuseks põlvevigastus ja Detroidi peatreener, kes on ka Kanada koondise boss, Mike Babcock, on öelnud, et Datsjuk ei saa veel täielikult ühele jalale toetuda.

"Olen teda treeningutl loomulikult jälginud ja tundes teda väga hästi, võin öelda, et ühte jalga ta veel sajaprotsendiliselt kasutada ei saa," lisas Babcock. "Saan suurepäraselt aru, et Pavel tahab väga kodusel olümpial mängida, aga ta peab mõtlema ka tervisele." Sama meelt on ka Red Wingsi peamänedžer Ken Holland. Kusjuures – kumbki klubi bossidest pole öelnud midagi sellist, et „ei, me taha, et Datsjuk ka poolvigasena olümpiale sõidab, sest leping klubiga tal veel kestab mitu aastat." Mis näitab, et mees on Detroidis kõrges hinnas. Mida ta ka tegelikult on. 

"Ma ei arva, et mul on õigust Paveli-sugust mängijat keelata olümpiale, eriti veel kodusele, sõitmast. Ta teeb selle otsuse ise," sõnas Holland. 

Venemaa koondise kapteniks valitud Datsjukil on sel hooaja olnud ka veel peapõrutus, aga ka põlvetrauma on tõsine asi. Võib üks-kaks mängu nö. süstide peal mängida, aga tõenäoliselt teeb selline variant asja hiljem kordi hullemaks.

Datsjuk ise on öelnud: "Loodan enne olümpiat paaris mängus osaleda. See on hetkel minu ainus eesmärk. Olümpiale ja koondisele ma praegu ei mõtle." Viimase info kohaselt uisutab Datsjuk jääle juba ööl vastu reedet. 

Kui tõsised ja millise iseloomuga on tegelikult nende mängijate vigastused, teab vaid väga väike ring inimesi. Sportlane ise, klubi ja koondise arstid ning treenerid. Eraldi probleemiks on veel asjaolu, kui mõttekas eelseisvat karjääri silmas pidades end maksku mis maksab olümpiale ajada. Aga see on ju olümpia! 

Pärast olümpiakoondise väljakuulutamist 7. jaanuaril on mitme favoriidi ridades mängijate vigastuste tõttu vahetusi juba tehtud. Rootslastel asendab Johan Franzeni tema klubikaaslane Detroit Red Wingsist Gustav Nyquist, venelasi Moskva Dinamost Sergei Soini ja Deniss Kokarevi Carolina Hurricanesi Aleksander Sjomin ja Kaasani Ak Barsi Aleksander Svitov ning tšehhidel Vladimir Sobotkat Washington Capitalsi Martin Erat.