Veemotosporti tutvustav näitus "Gaas põhja!" on Spordimuuseumis avatud 19. aprillini.Foto: MARI LUUD
Sport | Muud alad
11. märts 2014, 07:00

Näitus "Gaas põhja!" ehk kes sellise põrgumasina välja mõtles ja kuidas sellega vee peal sõidetakse?

Mis on see ala, mis toonud iseseisvusajal tiitlivõistlustelt rohkem medaleid kui eestlased olümpialt? Kus läheb vaja vett, plastmassi ja põrisevat mootorit? Eesti spordimuuseum avas oma uksed näitusele "Gaas põhja!", selgitamaks, et edukaks alaks on veemotosport.

Tahes tahtmata kummitas mind Tartus Rüütli tänaval asuvasse muuseumisse sisenedes viisijupp "Kord Miki läks Piritalt merele väikse valge süstaga" ning suur oli üllatus, kui näitusesaali sisenedes tervitasid mind süstade asemel hoopis kosmoselaevad ja veesuusad.

Inimene on teatavasti üks võimas loom, kellele tuleb pähe igasugu ideid, aga mõttele ühendada suusad ja panna jalgevahele mootor, mis võiks ülihelikiirusel ühe tähtsa ihuliikme kaasa vedada, tuleb vist tõesti vaid suure kujutlusvõimega mees. 1959. aastal eestlase Hando Kruuvi ehitatud "põrgumasin" seda aga just on.

Kui tänapäeval lasevad veesuusatajad teha skuutritel kogu töö ja enda tähelepanu peab koonduma vaid suuskadel seismisele, siis tollal oli see tiba keerulisem asjaajamine.

Tõsi, bensiini jätkus tollel masinal kõigest 10 minutiks ning ligi 60 km/h-se kiirusega sõitu tehes võis nii mõndagi juhtuda, kuid peamine – näitus annab vastuse, kuidas masina meisterdamine ja sellega sõitmine üldse võimalikuks sai.

Miks aga on üks ala siis nii paeluv? Võiks ju ka niisama paadiga mööda jõge liuelda? Motofänni jaoks on meelierutav aga nende masinate välimus ja kiirus. Kuigi esmapilgul paistab, et kosmoselaeva meenutavasse ilusasse punasesse masinasse mahub ainult väga kitsa puusaga tulnukas, saab tõestust, et punane rakett kuulub lausa 2007. aastal EM-hõbeda võitnud Sten Kalderile. Kõva sõna!

Emajõel on kuuldud mootorimürinat juba sada aastat ning võib tõdeda, et tegu on eestlastele ühe väga eduka spordialaga, taasiseseisvumisest saadik on 2013. aasta seisuga toodud Tartusse seitse kuld-, kolm hõbe- ja neli pronksmedalit ning EM-võistlustelt vastavalt neli, kuus ja seitse medalit. Paljud võidumasinad on näitusel eksponeeritud, samamoodi uhked trofeed ning auhinnad.

Milline näeb aga välja ühe veemotosportlase riietus, miks oleme me maailmarekordiomanikud ja milline maailmakuulus karikas eestlastele kuulub, saab oma silmaga kaeda spordimuuseumis kuni 19. aprillini.