Viis põhjust, miks Brasiilia maailmameistriks ei tule! (4)

Pinge, pinge ja veel kord pinge. Oleme ausad – viiekordsed maailmameistrid alustavad võistlust kohustusega võita riigile kuues MM-tiitel. Mitte miski muu Brasiiliat ei rahulda. Võiduta jäämine poleks tingimata ebaõnnestumine, aga rõõm jalgpallipeo korraldamisest oleks rikutud.

Brasiilia jalgpallurid – isegi Neymar! – on lihast ja luust inimesed ning ootused on neile väga hästi teada. Brasiilia suurim rahvuslik katastroof on 1950. aastal võõrustatud MMi otsustav matš, kus kaotati 1:2 Uruguaile.

"See oli meie Hiroshima," sõnastas Brasiilia näitekirjanik Nelson Rodriguez valu, mida too kaotus Brasiilia inimestele põhjustas.

Statistika soosib Euroopat? 99% tõenäosusega tuleb maailmameistriks kas Lõuna-Ameerika või Euroopa esindaja. Teiste maailmajagude esindajate jaoks oleks juba poolfinaali pääsemine tohutu saavutus.

Kui ajalugu annab eelise kodumandril mängivatele koondistele, siis Pariisis pankurina töötav Vitomir Miles Raguz, kes omab USA jalgpalliliidu treenerilitsentsi, väidab, et statistikat põhjalikumalt uurinud ja ära kasutanud eurooplased on sedapuhku soodsamas seisus.

"Euroopa tippklubides töötab tänapäeval sama palju teadlasi kui treenereid ning 13 MMil mängivat Euroopa meeskonda omavad seetõttu eelist. Teisel poolajal, kui erinevad kehamõõdikud hakkavad üha enam punasesse nihkuma, on nad klubides hooaja jooksul rakendatud teadusliku lähenemise tõttu kiiremad ja nõtkemad. Tõsi, Brasiilia ja teised riigid väljaspool Euroopat on samuti oma jalgpalli kaasajastanud ning nende ridades on Euroopa klubides mängivad jalgpallurid, aga «mängime-nii-nagu-alati-oleme-kodus-mänginud» lähenemine on jätkuvalt norm," väidab Raguz eelmisel nädalal Wall Street Journalis avaldatud artiklis.

Neymar ei suuda särada. Mullu suvel toimunud maailmajagude karikaturniiril esines Brasiilia noor ründaja Neymar säravalt, aga esimene hooaeg Euroopas, tema eest kümneid miljoneid eurosid maksnud FC Barcelonas ei kulgenud oodatud moel. 15 väravat 40 mängus jäi oodatud saagile alla ning terve meeskonna ebaõnnestumises – Barcelona ei võitnud ainsatki trofeed – süüdistati eelkõige just Neymari, kelles nähti võõrkeha, mis sissetöötanud organismi häiris.

Brasiilia peatreener Luiz Felipe Scolari tõrjus Neymari aadressil tehtud kriitika otsekoheselt: "Minu analüüs Neymarist erineb Hispaanias tehtust väga olulisel määral. Tema klubil ei ole tõesti kuigi head ajad, aga Brasiilia meeskonna mängustiil on hoopis teistsugune," sõnas Scolari aprilli lõpus.

Selgus saabub otsustavates mängudes. Ning pole välistatud, et Brasiilia võidab MM-tiitli nii, et Neymar väravaid ei löögi.

Kanadas mängiv esiväravavaht. 2010. aasta MMil kaotas Brasiilia veerandfinaalis 1:0 eduseisust Hollandile 1:2, kusjuures viigivärav sündis otseselt esiväravavahi Julio Cesari jämedast prohmakast. 2013. aasta kevadel kukkus Cesari koduklubi Queen’s Park Rangers Inglismaa kõrgliigast välja ja veebruaris siirdus ta laenulepingu alusel USA meistriliigas mängivasse FC Toronto klubisse.

Ja vaatamata kõigele sellele on Julio Cesar jätkuvalt Scolari esimene valik. Mõni ime, et pea kõik eksperdid toovad Brasiilia nõrgima lülina välja väravavahi.

"Ma ei tunne survet. Tean, et paljud esitavad minu eelistamise kohta küsimusi, aga treenerid usaldavad mind ja olen endas kindel," lausus Cesar üdini professionaalsel (loe: mitte midagi ütleval) moel.

Ent vaata, kust otsast tahad. Kui 2010 kannatas Julio Cesar välja võrdluse ükskõik millise väravavahiga maailmas, siis praegu on ta absoluutsest tipust eemal. Meistrite liigas käis Cesar viimati platsil 2012 kevadel ning viimase aasta jooksul on ta arvel vaid kaheksa klubimängu – üks Inglise karikasarjas ja seitse USA kõrgliigas.

See on jalgpall. MM-tiitli võitmiseks peab Brasiilia play-off’is võitma neli mängu järjest. Isegi kui nad on igas kohtumises ülikindlad soosikud (näiteks võidušansiga 75%), on õnnestumise tõenäosus (0,75 × 0,75 × 0,75 × 0,75) ainult 21%.