Õudne jaanipidu põlenud mehega Naissaare rannal: "Iga kord öeldi, et oodake, abi tuleb!" (250)

Naissaare sadama jaanituleliste rõõmus pidu pööras õuduseks, kui üks peolistest end lõkkes ära põletas ning abistajad kartsid, et mees sureb enne kiirabi saabumist sealsamas rannaliival.

Kuigi juhtunust on möödas kaks päeva, ei ole Aivari ja Toomase mälestused lahtunud. Seekordsest jaaniööst ei jää neile meelde mitte ainult hiigelsuur tuli, hele taevas ja sile meri, vaid pealtnähtud kohutav piin ning enese kogetud lootusetuse tunne.

"Me kõik eeldame, et meie riik toimib, et kusagil on inimesed, kes saadavad abi, kui neile helistada. Aga tegelikult see nii ei ole," räägib väikelaevnik Aivar.

"Me nägime, kuidas politsei kaater on siinsamas käeulatuses merel ja sõidab meist mööda, selle asemel, et tulla ja raskes seisundis inimene peale võtta."

Pikale ootamisele eelnes aga väga lühike ja väga õudne juhtum. Alguses oli tavaline jaanituli, hulk lõbusaid inimesi, naer ja lõõp. Kella kolmveerand ühe paiku öösel oli Naissaare sadamasse tehtud lõkke ümber alla saja inimese.

Aivari sõnul oli sadama lõke oma 5-6 meetrise läbimõõduga. Suurem osa puudest oli juba ära põlenud, vaid mõned tokid olid veel püsti ja nende ümber poolemeetrine miilav söelaam, mille lähedal seista ei saanud.

Ta hüppas lõkkesse!

Priit (nimi muudetud), üsna pikka kasvu mees, seisis koos abikaasa, tema sõbranna ja veel ühe tuttavaga lõkke lähedal. Naissaarel kõigile teada inimene.

Toomas, kes oli Priiduga enne juttu puhunud, teab öelda, et mees oli purjus, kuid mitte nii, et tal seismise ja kõndimisega raskusi olnuks. Priidul oli põhjust rihm lõdvaks lasta, sest töö juures oli just lõppenud üks pingeline periood ja järgmine kohe algamas.

Järsku, kuidagi üle parema õla, nägi Aivar, kuidas Priit astus teiste juurest eemale, võttis justkui hoogu ja suundus pika sammuga lõkke poole.

"See polnud hüpe, ta nagu lihtsalt püüdis kiire sammuga keset lõket astuda ja ilmselt tahtis sellest lihtsalt läbi kõndida," kirjeldab Aivar. "Ja siis ta kukkus, otse keset lõket!"

Alguses tundus paljudele, et mees hüppas, pea ees, lõkkesse, aga Aivari sõnul see päris nii polnud.

"Tal olid jalas mingid tsiklimehepüksid ja saapad, mis võisid olla mittesüttivad, võib-olla tahtis näidata, et suudab läbi lõkke kõndida, ta ju igavesti pikk mees," pakub tuttav Peeter.

Näoli hõõguvatel sütel

Mis iganes selle teo põhjuseks ka oli, juhtus kõige õudsem, mis juhtuda võis. Priit lamas lõkkes mitu sekundit. Keegi neid ei lugenud, aga leidus kaks meest, kellel oli kiire reaktsioon ja kes ei peljanud meest miilavast põrgust välja lohistada.

Tagantjärgi ei mäleta keegi, kes elupäästja oli, aga hetke pärast oli Priit juba abistajate vahel püsti ja kõik kolm tormasid vee poole.

"Ruttu merre, vette!" karjus Toomas, kes oli üks Priidule appi tormajatest.

"Ta kõndis alguses omal jalal ja abilised talutasid teda, rebides talt kärssavaid riideid seljast," kirjeldab sadama juhataja Tarmo. Ainus eesmärk oli jõuda kiiresti 40-50 meetri kaugusele merre.

Aivari sõnul oli pilt kole. Priit oli kukkunud lõkkesse parema poolega, kuid täiesti põlenud oli ka nägu ja suurem osa ülakehast. Praeguseks on teada, et mehe kehapinnast on põlenud 30 protsenti.

Tarmo on vaadanud üle turvakaamera lindi, lõkke eredas valguses pole hüpet näha, küll aga päästmine ja kõik sellele järgnenu. Õnnetuse kellaajaks on turvalindil 0.41.

Häirekeskus väidab, et esimene kõne tuli Naissaarelt 0.48. Kõnesid tuli mitu. Aivar kahtlustab, et ehk jättis esimene, šokis helistaja ebaadekvaatse mulje. Aivariga rääkis päästekorraldaja asjalikult, küsis küsimusi ja pani kõik kirja.

"Abi tuleb!" kõlas lubadus.

Kaater kadus silmapiirilt

Aivar ulatas oma telefoni neile, kes olid Priidu ümber. Häirekeskuse meedik rääkis, mida teha. Toodi kiled, fooliumist esmaabitekid, rätikud.

Meedik õpetas, kuidas põlenu haavu ühtaegu veega jahutada ja samas tema keha tekkidega soojendada. Neli-viis inimest askeldas Priidu ümber, rahustas ja püüdis ta piinu vähendada.

Tundus, et olukord on kontrolli all. Siis tuli aga see osa õhtust, mis tundus abi andjatele ja pealtvaatajatele kõige õudsem.

Kohe, kui õnnetus juhtus, nägid inimesed saarel, et sadama lähedalt möödub politseikaater Merelõvi. Sadama kõrval, vaid mõnesaja meetri kaugusel seisis terve õhtu ankrus Eesti piirivalve uhkus – suur laev nimega PVL-101 ehk Kindral Kurvits. Selle tekil valitses vaikus.

Möödus 15-20 minutit. Loodetud liikumist laeval ei tekkinud ja Merelõvi, selle asemel, et saarele tulla, keeras nina hoopis mandri poole.

Ei mingit kaatrit või kopterit, mida pikisilmi oodati. Ainult inimesed rannal lebava abitu põlenud mehe ümber.

Tarmo oli täiesti kaine ja valmis sadama kiire kaatriga ise kannatanuga mandri poole startima. Selleks kulunuks ehk 20 minutit. Päästekorraldaja aga kordas helistajatele, et abi on juba teel.

"Võtsin teise kõne numbril 112," räägib Aivar. "Küsisin, kas teil on ülevaade, mis toimub, kas teate, millal meile abi saadetakse." Vastus oli nagu külm dušš.

"Mulle öeldi: "te olete purjus" ja pandi toru hargile."

Viimaks sai Aivar ühendust politsei- ja piirivalve merepäästekeskusega (JRCC) ja sai teada, et kaater ootab Rohuneeme sadamas kiirabiarste ning stardib kohe Naissaare poole. Selleks hetkeks oli õnnetusest möödas juba 45 minutit.

Saadeti vabatahtlikud

Elinor Kimmel Viimsi vabatahtlikust merepäästest ütleb hiljem, et neile tuli päästekutse 0.50 ja nad lubasid viie minutiga startida.

"Kiirabi tuli seekord väga kaua, 45 minutit," räägib Kimmel.

Naissaare sadamas valitses ahastus. Kui viimaks saabus kaater, oli kell 1.50 ja tulija oli lahtine kummiservaga RIB-kaater, Viimsi vabatahtliku merepääste paat. Sees kolm meeskonnaliiget ja kaks meedikut.

Siis lahvatas meestes miski, mis pani neid hüüdma, et "mis te selle lahtise paadiga tulite!" Tarmo sõnul oli arusaamatu, et kiirabil polnud kaasas isegi kanderaami, millega Priit paati tõsta. Läks aega, kuni suur ja raske Priit sai kanüülid külge ja tassiti pehme kandealusega viimaks paati.

Kolmapäeval ütleb politsei pressiesindaja, et vabatahtlikke päästjaid võttis Naissaare kail vastu purjus rahvahulk, kes kommenteeris ja õpetas. Tarmo ütleb, et see on vale. Oli kümmekond inimest, kellest neli tegelesid otseselt Priidu abistamisega. See on näha ka videolindilt.

Paat lahkus, abistajad jäid kaile. Mahajääjatele jäid aga küsimused: miks pidid töö ära tegema vabatahtlikud, miks ei saadetud kopterit, miks ei tulnud politsei kaater, miks seisis kõrval liikumatu piirivalvelaev?

Järgmisel päeval kodus arvutit avades ootas neid uus üllatus – veebiuudised ja politseiblogi raporteerisid nii politsei kui kiirabi rahulikust jaanipäevast.

Miks ei saadetud välja kopterit?

Edvi Freiberg, Häirekeskuse pressiesindaja:

"Helikopterit ei kaasatud seetõttu, et töövälisel ajal on kopteri reageerimisaeg tund aega. Häirekeskus andis väljasõidukorralduse PERH-i reanimobiilile, arvestades abivajaja potentsiaalset eluohtlikku seisundit. Naissaarel olnud aluseid ei kasutatud seetõttu, et abivajaja seisund vajas transportimist meedikute järelevalve all."

Kas kannatanut saanuks transportida iga paadiga?

Arkadi Popov, Põhja-Eesti regionaalhaigla reanimobiiliosakonna juhataja: "Vaatasime selle juhtumi materjalid üle ja kuulasime kutseid. Tundus, et siin oli ebaloogiline logistika. Meie brigaad on harjunud, et kui kutse tuleb saartelt või merelt, minnakse sinna kopteriga ja nii oleksime võitnud aega. Aga selline oli päästekorraldaja otsus. Oli imelik sõita siit kolmveerand tundi Viimsisse, kui ka seal on kiirabibrigaad. Ja lahtise kaatriga sõitmine ei olnud kindlasti mugav ka haigele. Mees oli raskes seisundis, aga stabiilne ja sellisel juhul oleks võinud ta kohe iga paadiga ära tuua."

Miks ei tulnud kohale politsei alus?

Politsei pressiesindaja Andres Sang:

"Transpordiks kasutati vabatahtlike abi, kuna Tallinna kordoni kaks alust olid seotud väljakutsega Aegnale, kust teatati kella 0.20 ajal, et turismitalus on agressiivne mees. Jaanipeo käigus keerasid kolm inimest tülli ja lärmasid ning puhkemaja omanik soovis, et nad lahkuksid. Patrullkaater viis kolm inimest Rohuneeme sadamasse. Merelõvi sai kutse Aegnale kell 0.30 ja saabus Rohuneeme sadamasse kell 1.35. Aegna sündmus lõppes kordonile kell 1.45."

Viimsi vabatahtlikud olid väljakutse saamise hetkel ainus vaba ressurss, kes oli valmis sadamast meedikud peale võtma.

Kus oli politsei kaater aga tegelikult? Väljavõte AIS-ist (Automatic Identification System) ehk laevade automaatse jälgimise süsteemist näitab, et politsei kaater Merelõvi lahkus 23. juuni õhtul Aegnalt juba 21.35 paiku, oli vahepeal Rohuneeme sadamas ja lahkus sealt kella 23.14 paiku.

Sealt suundus kaater Naissaare lõunaotsa poole ja pööras sealt kell 0.50 mandri suunas. Kell 1.01 sisenes kaater Koplis piirivalve sadamasse. Kellel on õigus?