Raio Piiroja Tartu Maratonil.Foto: ALDO LUUD
Õhtuleht.ee 16. märts 2015 10:29
15 päeva pärast 31. märtsil oma lahkumismängu pidav Raio Piiroja veetis karjääri jooksul pika perioodi Norras ja põikas ka Hollandisse. Aga midagi nii värvikat ja humoorikat kui 2013. aastal Hiinas Chengdu Bladesi ridades, pole mujal juhtunud. 

Esimene kontakt pani kannatuse proovile

See oli Moskva–Kunmingi lend, mu kõrval istus hiinlane. Hiinas nina ei nuusata ning nii ta seal lurises ja tõmbas kümme tundi klimpe alla. Oma lendudel nad nohu korral pigem sülitavad põrandale.

Kohale jõudis kohtusin agendina, kes rääkis lakkamatult ja mina sain sellest neljast tunnist jutust aru võibolla viie minuti jagu. Oma arust rääkis ta ikka inglise keelt. Kui sloveen, keda me seal ootasime, kohale jõudis ja kuulis, et olen eestlane, haaras ta peast kahe käega kinni – igal pool pidavat eestlased ees olema. Tal oli hiljuti olnud kokkupuuteid Taavi ja Andres Operiga.

Kaklus põhjakorealastega

Treeningud olid seal julmad. Näiteks päev pärast mängu tegime kaks üldfüüsilise treeningut – ei mingit puhkust. Üks mäng oli meil Põhja-Korea U-23 koondisega. See lõpetati 40. minutil, sest vennad kukkusid omavahel kaklema. Me vaatasime kõrvalt, kuidas nad vehivad. Ei teagi, miks nad kaklesid, aga omavahel lõhuti julmalt algusest peale.

Öö diivanil

9. märtsil läksime pärast mängu välja sööma. Kuna ma ise ei joo, oli minu ülesanne purjus meeskonnakaaslased hotelli viia. Poisid said tuppa magama. Mina aga ei leidnud üles oma toa kaarti, mis avaks toaukse. Proovisin üles ajada meeskonnakaaslasi, aga need ei kuulnud midagi. Meenus, et päeval nägin redelit ja minu teise korruse tuppa peaks sellega saama küll. Redelit ma ei leidnud. Pealegi ei teadnud ma, milline on minu aken. Treener elas kõrvaltoas ja tema akna taha ka sattuda ei tahtnud. Istusin taksosse ja helistasin tõlgile, et see juhendaks meid kuhugi hotelli. Tõlgi telefon oli välja lülitatud. Läksin siis magasin spordikeskuses all diivanil. Ka see polnud hea variant, sest poleks eriti hea algus, kui uus mees avastatakse fuajee diivanilt. Hommikul saabusid hiinlased – nemad olid veel kauem pidu pannud – ja ma suutsin neile selgeks teha, milles asi. Koristajalt toodi võti 20 minutiga.

Disney multikaid vaatamas

Kõik käis meie klubi kolmel välismaalasel tõlgi kaudu. Vabal päeval tahtsin kinno minna. Tõlk seletas, et mine kino kassasse ja anna telefon mulle: ma siis hoolitsen, et satud filmile, mis inglise keeles. Nii tegimegi. Läksin siis pärast õhtusööki kinno, ostsin tõlgi abiga pileti ja vaatan, et midagi on nagu mäda – tulevad emad lastega. No muidugi – algamas olid Walt Disney multikad!

Ebausklik kollkipper

3. mail läksime mängima Taavi Rähni klubiga. Treeningu lõpus väntas jalgrattal keegi kohale, hiinlane pakiraami peal. See oli vastaste ebausklik väravavaht, kel oli komme päev enne mängu väravapostid ja -latid puhtaks pesta!

Treeneri vanaema Raiost tugevam

20. mail tutvustati meile klubi uusi omanikke. Neil oli kaasas suur punane kotitäis sularaha. See oli esimene preemia mängu eest, kus ma värava olin löönud.
Sama päeva õhtul, päev pärast mängu, hakkas prantslasest treener meid tapma füüsilise treeninguga. Tegin nii vähe, kui sain, ja ütlesin iga väiksema raskuse peale, et see ongi mu maksimum. Prantslane vastu: mu vanaema on tugevam kui sina! Nõustusin temaga.