Erki Nool: igaüks luges Veerpalu kohtuotsusest välja, mida tahtis (43)

Praegusest töökorraldusest: Igapäevast rutiini pole nii palju kui pool aastat tagasi. Poliitikas olles tekib nädalarütm ikkagi sisse ning töötad kindlal kellaajal. Tänasel päeval konkreetselt sundust pole, peab ainult lapse lasteaeda viima. Aastate jooksul olen jätnud poliitika unarusse. Väikest viisi tegelen ettevõtlusega. 1997ndast aastast rajatud Erki Noole kergejõustikukool. Tegevust jätkub mitmel rindel.

Poliitikukarjäärist: 2010. aastal arvas Nool, et riigikoguliikmel oleks paslik olla kaks koosseisu tööl ning siis võtta puhkus. "Tekib mugavusaste ning omamoodi oskus hästi väikese pingutusega poliitiliselt riigikogu seinte vahel hakkama saada. Siis mul tekiks enese vastu hirm! Seetõttu oleks mõistlik teha selline paus," sõnas ta toona.

Nüüd rääkis ta, et poliitikud on jätkuvalt argpüksid ning parajad egoistid. "Loomulikult on. Neil on ühised jooned: egoism kindlasti. Palju teistsugune kui sportlaste egoism, kuid ninaupitamine ja võitluskaaslaste tooli alt ära tõmbamine. Vaenlane pole mitte su vastasparteist, vaid erakonna sees."

Soovitused Eesti riigile? Nool võrdles seda sportlaskarjääriga. "Sportlasel peab olema eesmärk. A la 2020 17-või 18aastane poiss või tüdruk mõtleb, et ta tahab võistelda Tokyo olümpimängudel. Ta peab nelja aasta ära jagama aastateks, kuudeks, erinevateks perioodideks. Eesti riigil selline eesmärk puudub. Meie ühiskond on väga jõuliselt lõhestunud," sõnas ta ning tõi näiteks pagulased.

Uuest kandideerimisest: "Ma ei näe seda seltskonda, kellega valimistele minna. Ma olen küll IRLi liige, aga ma ei näe sellel mõtet."

Valimisjärgsest klipist, kus Nool ütles Taavi Rõivasele "Mul läks perse!": Kui suur pahandus sellest tekkis? "Ütleme nii, et Juhan (Parts) ei olnud väga õnnelik jah, aga minu jaoks on see kummaline," rääkis ta ja selgitas, et poliitikud ei kannata kriitikat. "Tegime erakonnana halva tulemuse ja seal pole midagi nagu kahetseda."

Noortespordi rahastamisest: Viie aasta eest lootis Nool, et selleks hetkeks on jõutud sinnamaale, kus iga inimene läheb spordihalli või staadionile, mille kättesaadavus on üliodav või tasuta. Nüüd tõdes ta: "Odavamaks ta ei ole kuidagi läinud, vaid oluliselt kallimaks läinud. Kahjuks see jutt, mida rääkisin viis aastat tagasi, on sama ka nüüd- me pole jõudnud sinnani, et kõik lapsed käiksid viis korda nädalas liikumistunnis ja kui ma võtan mõne statistilise näitaja, siis 40 aastat tagasi sai mõni 10aastane poiss suuremat koormust kui tänasel hetkel. Me ei tea ju tegelikult, milline tervislik seis on nendel noortel paarikümne aasta pärast."

Eesti edust olümpiamängudel: "Ma loodan, et meil on olemas kolm kuldmedalit olümpiamängudel," sõnas Nool aastal 2010 ning lootis vehklejatele ning nägi võimalust ka naiste mitmevõistluselt. Sotši taliolümpia suhtes oli ta skeptiline: "See tuleb suhteliselt masendav. Kui saame üks või kaks kohta kaheksa hulka, siis on see väga suur õnnestumine!"

Tõsi, taliolümpia jäigi üpris nukraks, parim koht oli Viktor Romanenkovi 24. koht: "Kulda ongi raske prognoosida, medalit on kindlasti lihtsam. Seda on ka lihtsam saada. Kui ma eelnevalt vaatasin statistikat, siis ega meie lemmikalalt murdmaalt polnudki midagi loota," rääkis ta. Vehklejate peale loodab ta ikka, et nüüd on nad oluliselt paremad. "Naisvehklejad, Gerd ja ehk Nabi suudab ka mõne kuubaka selja prügiseks teha," usub ta siiani.

Oma sportlaskarjäärist: "Oleksid ei maksa, aga kui vaatan oma pikale karjäärile tagasi, siis mina olen üks neist, kes on suutnud neljal OMil osaleda, 25 tiitlivõistlusel osalesin ja sain 9 medalit. Väga ebaõnnestunud mu spordikarjäär ei ole!"

Ta tunnistab, et tema unistus oli teivashüppes osaleda 2005. aasta Helsingi MMil. "Mul oli kalkulatsioon ka see, et 5.60 on väga raske hüpata, tuulte mõttes ebaõnnestunud kohas. Kümnevõistleja peab alati hakkama saama, kogemust oli rasketes tingimustes. Kokkulepe oli Sergei Bubka treeneriga, et minna kolmeks kuuks. Aga siis aitas mul spordikarjääri lõpetada Achilleuse kanna vigastus, nii lihtsalt see käiski!"

Dopingust: "Ma siiralt loodan, et me ühtegi sellist rahvusvahelist dopinguskandaali järgmise viie aasta jooksul Eestis ei näe!" arvas Nool 2010. aastal. Reaalsus oli aga tiba teine - Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun -Vähi kaasused tekitasid palju probleeme.

"Igaüks luges Veerpalu kohtuotsusest välja, mida tahtis!" ning rääkis natuke laiemalt. "Ma arvan, et nii suusaliit kui olümpiakomitee reageerisid natuke liiga hilja ja pehmelt. Probleem oli minu jaoks see, et kui väga paljud lapsevanemad tulid minu juurde ja küsisid, kas te tõesti ilma dopinguta trenni ei tee? Siin tegime spordiorganisatsioonidega karuteene lapsevanematele või lastele, et me ei selgitanud, et tippsporti pole võimalik teha. Ausus on spordis kõige tähtsam!"