Ühest küljest ma tahaksin neisse suhtuda nagu aastatel 2002 ja 2006. See oli lihtsam aeg, ütlen ma vanainimese häälega. Nädalavahetuse hommikuti pandi mängima telekas ja kuulati perekondade kaupa, kuidas Lembitu Kuuse meile maailma suusaradadel toimuvat vahendas. Andruse ja Kristina osalusel olümpiasõidu ajal jätsid inimesed tööpäeva katki ja kogunesid telekate ümber.
Meeldejäävad võidud
Kui Andrus Veerpalu 1999. aastal Ramsaus oma karjääri esimese suurvõistluste medali (hõbeda Mika Myllylä järel) sai, olime Kütioru suusakeskuses, kuhu heldinud kaaskülastaja tõi suursündmuse puhul kõigile joomiseks 10 kasti Belõi Aisti.
2006. aastal Kristina Šmiguni Torino esimese sõidu ajaks panime seisma Eesti meistrivõistlused väitluses, kogunesime maja ainsa televiisori ette ja juubeldasime.
Pärast Torino mänge käisime loomulikult Tartu Raekoja platsis olümpiasangareid tervitamas, kui nad vahetult enne keskööd teel Otepääle väikese peatuse tegid. Ja mäletan selgelt mõtet, et kolm kulda ühtedelt olümpiamängudelt, vaevalt, et minu silmad sellist asja enam näevad (igaks juhuks märgin siin, et mu sünniaasta on 1980).
Suusatama hakkasime tuhandete teiste eestlastega ka, sest neil aastatel tavatses ka lumi maha sadada. Need emotsioonid ja mälestused on minu omad ja ma tahaksin kunagi oma lapselapsi põlvel hüpitada ja neist neile rääkida.
Teisest küljest saan aru, et alates aprillist 2011 pole asjad enam samad. Andrus Veerpalu tolle aasta veebruaris antud dopinguproovist leidsid dopingukütid kasvuhormooni kasutamise jälgi. Ja 2014. aasta veebruaris selgus, et Šmiguni Torino proovist, sama võistluse omast, mille tulemuse üle noored väitlejad pildil juubeldavad, on ka leitud märke dopinguainete kasutamisest.
Tänaseks on need mõlemad leiud aastaid (ja kindlasti ka palju raha) nõudnud juriidiliste lahingute tulemusena kummutatud. Kiku medalid on meie, seda võib kõigist spordientsüklopeediatest aegade lõpuni lugeda. Aga ebameeldiv mälestus on siiski jäänud.
Palju küsimusi, vähe vastuseid
Samas on fakt ka see, et selle sajandi alguses tehti vastupidavusaladel dopingut palju ja süsteemselt. 2001. aasta Lahti MMil jäi vahele terve Soome suusakoondis, kelle veriseid süstlaid täis spordikoti unustas üks funktsionär bensiinijaama. Sellest perioodist tehtud film “Sinivalge vale” (saadaval YouTube’is) vihjab väga tugevalt, et sama, mis Soomes, toimus ka teiste riikide koondises.
Samal ajal toimunud Tour de France’i rattavõidusõite kirjeldab oma avameelses raamatus “The Secret Race” Lance Armstrongi toonane meeskonnakaaslane Tyler Hamilton. Sealt selgub, et keelatud aineid kasutasid kõik meeskonnad ja nende kasutamise peitmine polnud eriti raske. Lance Armstrong öelnud koguni, et vahelejäämiseks pead täitsa loll olema. Kuidas see kõik käis ja mismoodi sportlastel valetamine elu loomulikuks osaks muutus, on väga hariv lugemine, soovitan. Eestikeelsena seda kahjuks saadaval ei ole.
Ja 2014 Sotšis korraldasid venelased asjad üldse nii, et leiutasid meetodi, kuidas avada dopinguproovi sisaldavad spetsiaalsed pudelid, mis teoorias on avamiskindlad. Pudelid anti mängude jaoks ehitatud dopingulaborist välja ja toodi siis tagasi juba sportlaste puhaste proovidega. Kui rahvusvaheline olümpiakomitee hiljem nende sportlaste B-proovide pudeleid kontrollis, selgus sealt, et neil on selged märgid pudelite ebaseaduslikust avamisest. Mistõttu Venemaa järgmistel olümpiamängudel ei osale. Pikemalt sellest juhtumist räägib Netflixi dokumentaalfilm „Icarus“.
Lisaks on mul veel palju vastuseta küsimusi. Miks ikkagi sportlased pärast dopingukahtluse alla sattumist ülimalt vaikseks muutuvad? Miks on nii, et Norra suusatajad on alates 92. aastast võitnud 61 olümpiamedalit, rootslased aga ainult 26, kuigi neil on sama palju raha ja poole rohkem suusatajaid? Kas tõesti möksis tippsportlane Therese Johaug oma huulele kogemata steroide sisaldavat kreemi?
Kõike seda arvesse võttes jään täna ikkagi meie sportlaste poolele. Nagu päris kohtusüsteemiski on meil dopingu otsimisel üks, ilmselgelt ebatäiuslik süsteem, aga selle süsteemi läbimise lõpptulemust tuleb austada. Ja praegu ütleb see süsteem, et nii Andrus Veerpalu kui Kristina Šmigun on kahekordsed olümpiavõitjad ja pole elus andnud positiivset dopinguproovi. Eelmises lauses kahtlemise võib rahumeeli jätta näiteks norrakatele või rootslastele, kes seda niikuinii teevad. Mul igatahes on iga Eesti olümpiavõitja üle sügavalt hea meel.
Piirmäärad -millega Veerpalu testis saadud tulemust võrreldi-olid võetud "laest"sest teaduslikult polnud tõestatud kui suur on inimese organismis sünteesitava kasvuhormooni tase ja nende erinevate isovormide vahekord. See on nii muutlik, ja nii suurel määral muutlik , et mingit kindlat piirmäära polegi võimalik määrata.