Esiteks on ebaõnnestumine lihtsalt valus. Skaala võib ulatuda kergest ebamugavusest agooniani. Teiseks on ebaõnnestumistest õppimine pagana tüütu tegevus, sest nõuab vaimset ja/või füüsilist pingutust, mis on väsitav. Lihtsaim variant on ebaõnnestumisele käega lüüa ja mitte reageerida. Aga suure tõenäosusega viib see ainult järgmise ebaõnnestumiseni.
Harjutamise vastik rutiin
Eelmisel nädalal ilmus Eesti Päevalehes artikkel, mis tõstatas debati kirjatehnika vajalikkuse üle kooliprogrammis. Artikli ajendiks oli ühe Harjumaa perekonna mure oma teises klassis õppiva mudilase pärast, kes kesise käekirja tõttu õpetajalt järjepidevalt karmi kriitikat ja viletsaid hindeid teenis. Koolijütsi maadlused sulepeaga olid nii stressirohked, et ähvardasid kogu pere kollektiivselt halliks ajada.
Oma kommentaari kirjatehnika endisele vajadusele meie kooliprogrammis andis ka haridus- ja teadusministeeriumi esindaja, kes alustas iidamast- aadamast, kuid jõudis asja tuumani viimase lausega. „Pealegi tuleb meeles pidada, et käsitsi kirjutamine arendab lapse peenmotoorikat ja see omakorda on seotud mõtlemise arenguga.“
Selle lausega võinuks teemale tegelikult punkti panna. Päev hiljem ilmunud jätkulugu sellest, kuidas haridusministeerium pole välja töötanud kirjatehnika standardeid, mille tõttu eri töövihikud õpetavad eri tähekujusid, oleks võinud rahulikult ilmumata jääda. Kirjatehnika pole meie haridussüsteemis seetõttu, et iga eestimaalane Kohilast Kabalani kirjutaks äravahetamiseni sarnase käekirjaga, vaid seetõttu, et õpetada mudilasi oma keha kontrollima ja taluma harjutamise vastikut rutiini. Ja oi, kui vastik see oli! Mäletan seda endagi algkooliperioodist nii selgelt, et siiamaani tõmbuvad randmed krampi.
Pole mingit kahtlust, et on täiesti vastuvõetamatu, kuidas Eestis elab suur hulk lapsi, kes peavad taluma tühja kõhtu või vägivalda. Kuid täpselt samamoodi on täiesti selge, et noorsugu pole meie riigis kunagi elanud mõnusamat elu kui praegu. Ajaloolane Heiki Pärdi kirjeldab sel suvel ilmunud menukis „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma", kuidas 20. sajandi alguskümnenditeni olid vanemate ja laste vahelised suhted valusalt autoritaarsed. Põhjused olid üdini pragmaatilised. Tööd oli palju ja laste arvamusega arvestamiseks polnud lihtsalt aega.
Tänuväärt nõudlikkus
Praegu on lastel enam kui kunagi varem võimalik tegelda mitte millegagi või endale meeldivate ja mugavate asjadega. Lapsepõlv on aina pikem ja vanemad võsukeste suhtes kaitsvamad ja hoolitsevamad. Milleni see postindustriaalses ühiskonnas võib välja viia, on näha muust maailmast geograafiliselt eraldatud Jaapanis, mis on juba paarkümmend aastat rinda pistnud nähtusega hikikomori. Selle terminiga kirjeldatakse noori, kes on sulgunud oma tuppa ja ei tunne välise maailma vastu mingitki huvi.
Ega päris selge polegi, mis on need pool miljonit jaapanlast oma koduseinte külge aheldanud, aga tõenäoliseks põhjuseks peetakse pehmet kasvastusstiili, mis vähendab laste võimekust iseseisvalt hakkama saada, kui memme pehme põlle alt lõpuks konkurentsitihedasse täiskasvanuikka jõutakse. Tõdemus, et elu pole rahvaspordiüritus, kus ka viimane lõpetaja tihtipeale medali saab, võib mõjuda laastavalt.
Ehk võiks see võsukese varesejalgade pärast näguripäevi üle elav perekond hoopis rõõmustada, et lapsele lähevad tema ebaõnnestumised hinge ja ta teeb pingutusi nende vältimiseks. Vastupidine on pikemas perspektiivis igal juhul hullem. Rõõmu võiks tunda ka õpetaja nõudlikkuse üle. Usun, et paljud avastavad oma kooliperioodile tagasi mõeldes, et kõige paremini on meeles õpetajad, kelle peale toona aeg-ajalt hirmuhigi seljale kerkis. Just sellised pedagoogid aitasid ebaõnnestumised treida kasulikeks kogemusteks. Kuigi koolirõõmu otsingutel kiputakse nõudlikkust aina enam panema ühte patta karmusega, siis tegelikult pole need sugugi sünonüümid.
Ahjaa, tulen tagasi kirjutise alguse tsitaadi juurde. Tegelikult pärineb see Tähesõdade saaga kaheksandast episoodist, mis hiljuti kinodesse jõudis, kus Luke Skywalkerile lausus just sellised õpetussõnad Yoda vaim. Neile, kes pole saagaga kursis, kirjutan selgituseks, et Yoda oli poolemeetrine, rohelise naha ja kilpkonna meenutava näoga tegelane. Kahtlastest allikatest pärit tsitaatidega oma argumentide tsementeerimine olla viimasel ajal moes.
Kommentaarid