VIDEO | Kehra elanikel on meediakaklusest kõrini: „Pole sel Tiit Ojasool häda midagi!“ (108)

Harjumaa veidi enam kui 2500 elanikuga Kehra saab tavaliselt meedias tähelepanu, kui juttu tuleb sealsest paberivabrikust. Ka kolmapäeval kõrgub inimtühjade linnatänavate kohal tehasest tulevat auru. 

Vilkam elu käib siiski kohalike kaupluste ümber. Ühe suurketi poe poole vantsib riimisepp Aivar, laiemalt tuntud kui Ravila Kaslane. „Oi minul on selle jaoks spetsiaalne luuletus isegi,“ valgub tema näole naeratus, kui kuuleb sõnatriot „vabariigi 100. sünnipäev“. Ühtegi rida tal sellest paraku kohe ei meenu.

Mis puudutab aga kära hümni ja presidendi vastuvõtu ümber, pole need Aivari arvates kõige hullemad probleemid. Tema arvates teevad poliitikud rahvustel suurt vahet, mis torkab eriti silma enne valimisi.„Me elame kõik ühiselt siin,  peame arvestama kõigiga, kellega me koos elame. Me ei ela ainult Eestis, me elame Euroopas ka,“ ütleb ta, et tema meelest on see kõige tähtsam, mille üle mõelda.

Veel enne, kui jõuame lahku minna, esitab ta naissoole pühendatud värsiread, mainides, et on oma loomingut saatnud nii Toomas Hendrik Ilvesele kui ka Arnold Rüütlile, kes tundnud tema loomingu vastu ka suurt huvi. Selle tõestuseks kougib ta kaelakotist välja Rüütli pidulikult valgest papist visiitkaardi. 

Et Eestis elavad inimesed ei oska üksteisega sõbralikult läbi saada, teeb muret ka Oksanale – et rahvused omavahel ei riidleks on üks tema soovidest peagi saja-aastaseks saavale Eestile. 

Päevakajalistest teemadest rääkides on tema arvates praegune hümn igati sobilik.  Presidendi vastuvõtu kontsertetenduse lavastaja osas tal mõtteid pole, kuid see-eest ei puudu arvamus kauplusesse siseneval Maiel: „Mina arvan, et pole sel Tiit Ojasool häda midagi!“ teatab ta. „Ta palus vabandust – kõigil juhtub. Me oleme kõik lihast ja luust inimesed ja mina arvan, et ta võib lavastada küll.“ 

Maie lisab, et ka hümni ümber ei tasu kära tekitada. „Inimestel ilmselt ei ole midagi teha. Tehku tööd! Ärgu tõmmaku lõhki ennast siukestel teemadel,“ sõnab Maie, et meedias käivad arutelud on tema meelest ülepaisutatud.

Arturi arvates on selline kaklemine aga eestlaslik. „Rail Balticu pärast kakleme – me kakleme absoluutselt kõige pärast!“ Ta lisab, et tema hinnangul on see tegelikult normaalne. „Ma ei mõtle, et kaklema peab, aga siuksed asjad tuleb üles tõsta nii või naa ja ma olen selle poolt,“ ütleb ta. Mis puudutab aga vabariigi aastapäeva kontsertetenduse lavastamist, arvab Artur, et kogu teatrit ühe lavastaja tegude pärast karistada ei tohi. „See on selge, et teater ise on kõva – see on iseenesest arusaadav nii Euroopas kui maailmas... ma arvan, et see lavastus tehtagu  kuidagi niimoodi, et tema [Tiit Ojasoo] nimi siis kuskil ei figureeriks...“ 

Maret tunnistab, et temal on kõikjal levivast negatiivsusest küllalt. „Minu arust on seda praegu nii palju. Nii palju,“ rõhutab ta sõnu. „Ja seda tuleb igalt poolt: igas programmis, igas lehes. Kas on seda vaja? Nagu see presidendi vastuvõtt: no milleks hakata mingeid vanu asju tooma esile?“ annab Maret mõista, et peaksime NO99 lavastajale andestama. Seniste teemade arutlemise asemel võiksime tema arvates olla uue aasta valguses rõõmsad. „Ja soovime üksteisele head! See on kõige tähtsam.“ Sama arvab ka ettevaatlikult käimisraami lükkav Rutt. „Liiga palju tehakse kära ainult. Iga tühja asja pärast,“ ütleb ta tasaselt enda ette vaadates. Mida soovib ta peagi saja-aastaseks saavale Eesti vabariigile? „Et kõik hästi läheks. Et omavahel kakeldaks vähem,“ ütleb ta ja liigub siis tasapisi, kuid visalt taamal paistvate kortermajade poole.