Juhtumid, kus valudes vaevlevad inimesed ei pääse eriarsti juurde, on igapäevased, kuigi mõistagi pääsevad neist ajakirjanduse veergudele vaid vähesed. Haiget ei lohuta, et üldine arstiabi pole parem ka Lätis või arenenud riikides.
Viimastel päevadel eriti jõudsalt rahvast voodisse suruva gripilaine teemal – mul endalgi on mitu tuttavat, kes kurdavad, et mis veel eriarstist rääkida, kui inimesed ei pääse isegi perearsti jutule. Sanitar, õde või tohter suunab neti või telefoni teel patsiendi jalad kuuma vee kaussi ja soovitab käsimüügiravimit, millest eriti tolku ei ole. Heal juhul tuletatakse meelde vanaemade tarkust, et sööge küüslauku ja jooge palju.
Üks tuttav poolsuremas gripihaige tõstis voodis vaevaliselt pea ja ütles hädise häälega kuldsed laused: „Lugesin just, et iga eestlane teenib maksudena riigile elu jooksul miljon eurot, aga kui ma vajan üht väikest tagasiteenet, siis seda ei saa. Eesti riigis ei ole arstiabi.“
Meie ravisüsteem ei saa isegi teoreetiliselt olla jätkusuutlik, sest vale on selle põhialus. Maksumaksja raha kaob nagu vanakuradi kübarasse. Ehk siis maksame riigile, haigekassale, töövõime hindajatele, töötervishoiu komisjoni liikmetele ja lõpmatutele terviseedendajatele. Aga teenust me riigilt tagasi ei saa, vaid ostame erasektorist. Meil on ju isegi perearst ettevõtja, kelle sissetulek ei sõltu ravikvaliteedist.
Kommentaarid