Ma mõistan, et väga paljud Eesti poliitikud on veel põlvkonnast, kus igasugune sümboolika, alates Lenini büstist ja lõpetades kolhooside ülistuslauludega, oli rangete seadustega raamistatud ja küsimusi ei esitatud. Aga kas pole ajuvaba, et Eesti vabariigis ei suuda me ikka veel saada üle mineviku mõtlemismallidest?
Vabaduse üks külg on see, et sümbolitegi üle võib arutleda. Lõppude lõpuks on hümn sakslase kirjutatud lauluviis, millel on eestikeelsed sõnad. Sümboliks on ta saanud tänu rahvale, ilma inimeste antud tähenduseta on hümn lihtsalt viisijupp. Hümni laulmine ei pane ratastoolis istujat seisma ega anna tummale häält.
Sümbolite maailmas võitlevatele poliitikutele viskaks aga veel paar toredat isamaa-hereesia vastast mõtet! Näiteks, kui põllul kasvab rukkilill, siis ei tohi heina teha. Või siis vähemalt käia vikatiga ümber rukkilille. Ja presidendi poole ei tohi seljaga seista, sest tagumik riigijuhi sunnas on presidendi institutsiooni solvamine. Kõlab totralt? Hümniseadus samuti.
Kommentaarid