Loomulikult on sellisest hoiakust sündinud ka palju head – olgu initsiatiiv õppeasutuste muutmiseks kiusamisvabaks või tõsiasi, et koolides aset leidvaid tõsiseid vägivallajuhtumeid on üha raskem vaka all hoida. Kuid kas jõuvahekord klassiruumis pole liiga suure hooga õpilaste kasuks kaldunud, tuleb küsida, kui juba veerand õpetajatest tajub end kiusamise ohvrina. Verbaalne vastuhakkamine ja piiride katsetamine tundub enamikule õppeprotsessi loomuliku osanagi, ent võimatu on normaalseks pidada olukordi, kus õpilane kasutab õpetaja kallal füüsilist jõudu. Kui õpetaja lausa kardab klassi ees olla, ei saa õpetamisest ja veel vähem (ümber)kasvatamisest midagi välja tulla, nagu paneb hirm liignõudliku õpetaja ees ennem tuupima kui ainet endale päriselt selgeks tegema.
Lihtne lahendus näib õpetajatele õiguste juurde andmine. Teisalt – kui võtta aluseks sel nädalal Õhtulehes ilmunud lugu, siis millise paragrahvi olemasolu oleks ära hoidnud käsikähmluse pärast seda, kui õpetaja õpilaselt nutitelefoni ära võttis ning viimane sellega leppida ei tahtnud? Tundi segavate esemete direktori juurde hoiuleviimine on seadusega lubatud niikuinii, enesekaitse agressiivse õpilase vastu samuti. Nutitelefonide kasutamisele koolides üleüldise keelu seadmine on tõstatanud palju küsimusi selle rakendamise võimalikkusest isegi Prantsusmaal, kus see peagi jõustub.
Kuid enne seaduste muutma ruttamist on mõistlik tagada, et olemasolevaid täidetakse. Viimane eeldab nii kooli juhtkonna kui ka kõikide õpetajate teadlikkust, mis on tegelikult lubatud ja mis mitte. Muret teeb seegi, et igas viiendas koolis pole mitte ühtegi tugispetsialisti – just nende töö on sekkuda, kui koolis ükskõik kes end tagakiusatavana tunneb.
Kommentaarid