Söömishäirete küüsis olnud endine Eesti tippvõrkpallur kirjeldas oma igapäevast põrgut (2)

Sutt sattus haiguse küüsi keskkooli viimases klassis, mil oli stressirikas periood, kus tuli kõvasti trenni vihtuda ja mängida. See oli ka aeg, kui ta hakkas elus esimest korda jõutreeningut tegema. Haiguse põhjustajaks oli lause, mille ütles talle tema autoriteet – treenerist ema.

„Mul on see päev täpselt meeles – mis autod väljas seisid, kuidas puulehed liikusid,“ ütles Sutt. „Tulin koolist koju, ema oli teinud toitu, see oli kartul ja hakklihakaste. Võtsin ühe portsu – teadsin, et mul on viie tunni pärast trenn – ja läksin sõin selle teleka ees ära. Tundsin, et tahan veel süüa, läksin uuesti kööki ja kui hakkasin köögist välja minema, olin seljaga ema poole, ta tegi samal ajal mingit dieeti, ütles ema: „Anna-Liisa, kas sa oled oma tagumikku vaadanud, sa hakkad suureks minema.

See oli minu jaoks see hetk, et autoriteet mulle sellise lause ütles. Sel hetkel ei teadnud ma midagi söömishäiretest, ei teadnud buliimiast ja anoreksiast. Minu jaoks on siiani müsteerium, kuidas teadsin minna ja endale näpud kurku panna. Sealt see lahti läks ja kahe nädalaga võtsin vast kaheksa kuni üheksa kilo alla. Lõpetamiskleiti ostes olin XS suurus, muidu kandsin XL riideid."

Tema söömishäired kestsid põhimõtteliselt terve aja, kui ta profina mängis. 

"Tavapäev võis olla selline, et hommikul ärkasin, ei söönud midagi, läksin trenni – esimene trenn oli kell 8 hommikul –, tulin trennist tagasi, sõin, oksendasin, läksin magama. Siis oli teine trenn, pärast seda võib-olla midagi natuke sõin, oksendasin välja, läksin magama, ja tuli kolmas trenn. Nii päevast-päeva, nädalast-nädalasse ja kuust-kuusse."

Loe täispikka lugu siit!