ARUSAAMATU: miks eiravad mõned inimesed orkaanihoiatusi? (2)
USA Föderaalse Kriisikontrolli Agentuuri juht Jeff Byard sõnas, et Florence toob rannikupiirkonnas kaasa metsikud vihmahood ning katastroofilised üleujutused. Hukkuda võivad paljud, kes ei ole tormi jalust põgenenud. Miks ei võta nad hoiatusi tõsiselt?
Professor Robert Meyer, kes on kirjutanud inimeste kehvast ettevalmistusest katastroofide eel ka raamatu, selgitab, miks mõned inimesed ei oska tormideks valmistuda või ei lahku, kui vastav käsk tuleb.
1. Optimism
Optimism on üks sügav ja inimlik emotsioon. Üsna suur osa inimesi mõtleb ebakindlale tulevikule mõeldes pigem asjadest, mis lähevad hästi. Muidugi, ärevusele ja depressioonile kalduvatele inimestele on omasem katastroofmõtlemine, kuid väga paljud veenavad end, et kõik läheb ju lõpuks ikkagi hästi.
„Mõtleme küll, et küllap keegi saab viga, keegi saab pihta, aga see pole kindlasti mina,“ selgitab professor Meyer. Inimene on ikka veendunud, et tema on erand. Ta mõistab küll, et statistiliselt saab keegi kindlasti kannatada, aga ei kujuta ette, et see võiks ta ise olla. Kuni see siis ühel hetkel juhtub.
2. Ebakindlus
„Ega siis evakueerimine pole miski, mida igapäevaselt tehakse,“ räägib professor, „ja kuna inimestel pole ette välja mõeldud plaane, siis korraga kuuled, et pead evakueeruma, pead valmis olema! Inimesed on päris ebakindlad, et kuidas seda kõike nüüd tegema peaks. Selle tulemusena istub inimene maha, hakkab mõtlema, et mis ma nüüd teen, mis ma nüüd teen. Ja mida ebakindlam sa oled, seda suurema tõenäosusega teed sedasama, mida ennegi. Ehk mitte kui midagi.“
3. Karjainstinkt
„Meid mõjutab ikka väga tugevalt see, mida meie sõbrad ja naabrid teevad,“ räägib professor Meyer. „Kui me ise pole kindlad, mida peale hakata, siis pöördume naabri poole ja kui nemad ei evakueeru, nemad ei kogu kraami kokku, siis me eeldame, et küllap nemad teavad, mida teevad.“ See mõte, et äkki ei tea ka naaber sellest, mis juhtuma hakkab ja kuidas selleks valmistuda, mitte halligi, ei tule inimesele paraku sageli pähegi.
Jälgi orkaan Florence'i lähenemist USA idarannikule:
Meenutage 2004.a. India ookeani suurt tsunamit, kus 20-30 meetilise hiidlained pühkisid minema ning uputasid veerand miljonit inimest. Sealhulga ka tuhandeid randades suvitavaid võõramaiseid turiste.
Meenub ühe ellu jäänud naise poolt meediale antud kirjeldus. Teatavasti on tsunamiohu esimene nähtav märk see, kui vesi hakkab ootamatult rannast taganema, See on märk, ettuleb kohe rannalt põgeneda. Kuid loomulikult linnainimesed-turistid seda ei taibanud. Vastupidi, mindi hoopiski paljastunud merepõhjale "suveniire ning saaki otsima". Ja siis tuli taganenud vesi vahuse mäena tagasi. Kui seda mõne kilomeetri kauguselt märgata, siis on juba hilja põgeneda. Kuigi võib veel vedada. Kellel on nobeda jalad ja kel õnnestub joosta mõnele piisavalt kõrgele künkale. Meie õnnelik intervjueeritav siiski pääses. Teel jooksis ta mööda ühest teisest naisest, kes paigal seisis ja rahumeeli lähenevat veemäge vaatles."Jookse, põgene!" . hüüdis esimene. Aga too teine vastu; "Ei saa minna. See on ju nii põnev! Täpselt nii nagu filmis Päev pärast homset!" Jäigi seda sinna vaatlema. Ja ilmselt vaatleb ta nüüd loodusnähtusi ülalt paradiisist, pilve pealt. inimesed kahjuks enam ei jaga, et mis on film või kinoekraan, mis aga reaalsus. Et filmis on vaatajale kõik ohutu, päris elus aga täis ohte. Kuni hukkumiseni.