Õhtuleht vaatas otsustavat matši koos Flora presidendiga!
PÄEV PRESIDENDIGA | Mis koliseb Pohlaku tagaistmel? Kas soe suhkruvesi sobib tee asendajaks?
Aga tegelikult ju pole!? Tema tiim mängib suurima rivaali ehk Levadia vastu meistritiitli nimel! "Ilmselt on asi selles, et umbes kuus vooru tagasi tundus, et meil pole võimalustki," tõdeb Pohlak. Kuid seejärel hakkas liider Nõmme Kalju libastuma ja kutsus ka Flora ning Levadia suurde tiitliheitlusesse.
Suurim patt: Coca-Cola!
Tänane mäng toimub küll Kadriorus, kuid võtame suuna hoopis Lilleküla poole – klubi juht käib korraks töölt läbi. Vaatame põgusalt läbi akna staadioni muruvaipa ja heietame: töövarju tippsaavutus rahvusstaadionil on 2:14 kaotus Florale, härra president on aga kuus hooaega meistriliigas mänginud ja suurt areeni palju tunda saanud. Kusjuures, vaeva selleks nägema ei pidanud. Eesti jalgpalli eripära, vist.
"Üks sõber, kes ise kõigest väest pingutas ja lõpuks minust vähem kõrgliigas mängis, ütles, et on siiani mu peale kuri. Talle ei meeldinud, et noorena nii lohe olin. Kui treener Erki Keskküla selja keeras, siis jooksin harjutused lihtsalt kasutult läbi."
Suund Kadrioru poole. Jututeemasid jagub seinast seina. Tagaistmelt on kuulda klaastaara kolinat. "See on minu kõige suurem patt: Coca-Cola! Suitsu ei tee ja alkoholi ei tarbi, aga kurat, Coca-Cola maitseb niimoodi, et... Pärast iga liigamängu läksin riietusruumi ja mõtlesin ainult sellele, et saaks kuidagi pudeli Colat."
Alkoholi mittetarbimisega on lugu lihtne: "Noorena teed lollusi, sest need on keelatud. Kui vanust on nii palju, et asi polegi enam keelatud, siis selgub, et ei tahagi asjaga tegeleda."
Stiilne sisenemine staadionile
Kadriorg paistab. Mõtlen endamisi, kuidas Flora president ikkagi Levadia mängudel käib? Minul näiteks on pressikaart, mis avab paljud uksed. Väga lihtne! Kas temal on klubi juhi kaart?
Tegelikult on asi hoopis stiilsem. Pohlak jääb staadioni Vesivärava sissepääsu juures autoga seisma, turvamees vaatab numbrimärki, kiikab kiirelt oma märkmetesse ja noogutab tunnustavalt. Pohlak sõidab ilma sõnagi lausumata ja ühtegi tõendit omamata VIP-parklasse. Pole paha, mõtlen endamisi.
Tribüünid on veel tühjad. Levadia teeb sooja, Flora mitte. Pohlak räägib, et temal pole kombeks omade mängu vaadates närvi minna. Selgub, et omamoodi mõjutavad teda lapsepõlves nähtud hetked, kui isa Aivar endast välja läks ja näiteks kohtunikke ründas.
"Ilmselt on kaks äärmust. Kas laps hakkab isa käitumist matkima või siis teeb kõike risti vastupidi. Mängijana võisin vahel enda üle kontrolli kaotada, kuid seda vaid siis, kui kehas tekkis hapnikupuudus. Need asjad olid omavahel seotud. Florat vaatan aga rahulikult. Tõsi, korra olen sel hooajal käed rusikasse pannud ja midagi hüüdnud: kui läksime Levadia vastu 3:0 juhtima! Seda hetke tõesti tähistasin."
Meie selja taga istuvad kaks Levadia fänni, kes muuhulgas käivad peaaegu kõigil Flora mängudel. Natukene kummaline, aga samas lahe. "Kinkisime neile lõpuks Flora hooaja kaardi. Meie fännid ütlesid, et superkäik! Ühel neist on tervisega nii, nagu on. See oli sümboolne žest."
Soojenduse filosoofia
Flora alustab soojendust. "Valgete ja siniste vestidega mehed on algkoosseisus. Üllatusi ei tohiks olla," vaatab president olukorra kiiresti üle. Ta loeb kogu koosseisu nimede ja positsioonidega ette, nagu mõtleks kõva häälega. Kiita saab ootamatult hooaja lõpus põhiväravavahiks tõusnud Magnus Karofeld, kes "on oma töö väga hästi ära teinud."
Selgub, et Pohlakule pakuvad soojendused tavapärasest rohkem huvi. Muidugi ei saa siinkohal unustada, et ta on jõudnud kaks aastat töötada ka Kuressaare peatreenerina, aga siiski.
"Paar korda aasta käin Euroopas jalgpalli vaatamas. Nägin Juventust viieaastase pausiga ja nende soojendused olid identsed. Kõik markerid paiknesid samades kohtades ja liikumised olid täpselt samad. Mina mängijana küll vihkasin sellist rutiini, sest see ju nüristab. Enne mängu on vaja mingit käivitajat. Võimalik, et tipptasemel piisab käivitamiseks ka palganumbrist."
Lisaks meenub praegu Kosel noortetreenerina töötavale Pohlakule seik, kui Barcelona meeskonna soojendus kestis 12 minutit. Selgub, et pole see mängueelne palli söötmine nii igav ettevõtmine midagi. Igal ühel omad nipid.
Konkurendid ehk sõbrad
"Millised inimesed Kadriorus! Oled sa üldse varem siin käinud!" pöördub Pohlaku poole rõõmsameelne Levadia juhatuse liige ja tegevjuht Sergei Hohlov-Simson.
Võiks arvata, et suurte rivaalide vahel piirdub asi vaid viisaka käesurumisega, aga ei! Pohlakul ja Hohlov-Simsonil jagub juttu pikemaks. Räägitakse publikunumbritest, järgmisest hooajast, noorte jalgpallist ja paljustki muust.
"Minul tuli juba eile kerge värin sisse," tunnistab levadialane. Flora juht vastab: "Eile üritasin teha kõike, et mitte tänasele mõelda. Lõpuks tuli uni ikkagi alles kell 2 öösel."
Hohlov-Simson lahkub. Pohlak avab vahelduseks ka oma tööalaste tegemiste tagamaid. "Floras käin kaks kuni viis korda nädalas. Oleneb, mis parajasti toimub. Kindlasti tahan olla igal koosolekul, kus räägitakse noortetööst. Mind väga huvitab homne päev. Peame nägema vaeva, et oleksime homme paremad kui täna.
Tihti ei lase Florat puudutavad mõtted öösiti magada. Ainus koht, kus oskan end välja lülitada, on jalgpalliväljak. FC Kose eest saan võtta 90 minutit ja muust maailmast pääseda. Loodan, et ka mu lapsed leiavad elus midagi, mis pakub sellist kirge ja naudingut, et mitte millelegi muule ei saagi sel ajal mõelda."
Kokku sai ta tänavu Eesti meistrivõistlustel kirja 2111 minutit muremõtetest priid aega. Kolmanda liiga põhjatsoonis tehti kaotusteta hooaeg, mis tagas ka kindla võidu.
Soe vesi suhkruga!
Omamoodi vahvaks kujuneb mängueelne teejoomine. Levadia on staadioni siseruumides külalistele katnud uhke laua, kus leiab kõiksugu toidupoolist ja klubi 20. sünnipäevaks pruulitud õlut. Termostes peaks olema kohv ja tee. "Ma pole kunagi kohvi maitsenud, sest mul tekkis mingi seos kohvi ja suitsetamise vahel. Ei taha," ütleb Pohlak.
Aga tee joomine on seekord raskendatud, sest laual on vaid kuum vesi. Valame mõlemad vee tassikesse ja lisame suhkut, jäädes teepakikesi ootama. Mööduvad mõned minutid, kuni lõpuks on nii minu kui ka Pohlaku soe suhkruvesi otsas. Kolime tagasi tribüünile.
Läks! Pall on mängus. Pohlak tõestab, et oskab marurahulikult jalgpalli vaadata. Samal ajal kohtuvad Hiiul Nõmme Kalju ja Narva Trans. Flora vajab meistritiitli võitmiseks idavirulaste abi. Kui Kalju ei võida ja Flora suudaks Levadiast jagu saada, tõuseks Lilleküla rahvas Eesti meistriks. Kalju kaotuse korral piisaks Florale ka viigist.
17. minutil läheb Flora juhtima ja tõuseb virtuaalses tabelis liidriks, sest Nõmmel on väravad löömata. Pohlak ise reaalajas seisu ei jälgi. Põhjus lihtne: taskus on vaid nuppudega Nokia telefon. "Väikse lapse tõttu loobusime elukaaslasega nutitelefonide kasutamisest. Näitame talle eeskuju, et pole vaja koguaeg telefoni näppida." Peagi kuuleme kõrvalistujatelt, et Kalju läheb juhtima. Siis juba 2:0. Pinge hakkab kaduma.
Miljon eurot
Pelle kinnitab, et temal dollari- või euromärgikesi silmade ees ei virvenda. Teenib ju meister eurosarjades mängimise eest minimaalselt umbes miljon eurot, teised aga tunduvalt vähem. "Eks iga tiim suhtub nendesse summadesse erinevalt. Meie jaoks pole see kindlasti eluliselt oluline probleem. Kõige tähtsam oleks tiitel võita, alles pärast seda hakkaks rahale mõtlema. Õnneks on nii, et ühega kaasneb teine."
Jalgpalli jagab Pohlak hästi. Paneb mängus tähele asju, mida ka kogenud silm ei pruugi märgata. Kiidab nüansse, mis muidu jäävad tahaplaanile: söödud, kohavalikud, targad vead. Kommentaarid pole ajendatud emotsioonidest, vaid püsivad ratsionaalsetena. "Olgu, jalad veidi tudisevad. Nagu oleks külmast, aga ilmselt mitte ainult," ütleb ta.
Poolajapausil pakutakse sooja suhkruvee asemel ka teed. Vaatame telekast Nõmme Kalju väravaid. Teema läheb hoopis Flora noortetreeneritele. Kuidas tiimis analüüsitakse, millised juhendajad ja vanuserühmad kõige paremini toimivad. Nii mõnigi aastakäik on kaduma läinud. Tulevikus selliseid asju enam lubada ei tahaks.
Mait Toomi tervitus
Teisel poolajal läheb matš eriti tuliseks. Levadia viigistab. Publik elavneb, kuigi tegelikult teatakse, et tiitli peale siin ei mängita. Viktor Levada isiklikult hõiskab fännidega samas rütmis kaasa ja lööb kätega pidevalt plaksu. Tema kõrval istub Infoneti boss Andrei Leškin. Temperament on neil erinev, aga soeng sama!
"Näe, Mait Toom tervitab!" viitab Pohlak Levadia fännirühma poole, kes on lahti rullunud Flora endist väravavahti tögava plakati. Mis Toomiga juhtus? Lühidalt: ta näitas mängus Levadia vastu oma fännidele keskmist sõrme ja pärast seda pole enam tiimi eest väljakul käinud.
Kas müüte Toomi nüüd Kaljule? "Huvi pole tuntud," muigab Pohlak. Sel teemal tõsisemat vestlust ei teki. Ka Pohlak on kursis, et Hiiu satsil on mõlemad väravavahid pigem kõrges eas.
Lõpuks lööb Kirill Nesterov Levadia võiduvärava. Kui alguses oli Flora virtuaalses tabelis seitsme minuti jagu esikohal, siis nüüd kukutakse kolmandaks. Pronksil ja hõbedal suurt vahet ehk polegi, aga Levadiale ei taheta kunagi kaotada. Kodumeeskond tähistab väravat viisil, nagu oleks nad tiitli võitnud. Pohlak vaatab toimuvat pigem tunnustaval pilgul. 756 lärmakat pealtvaatajat novembris Kadriorgu meelitada on tubli tulemus.
Lõpuks saab Roman Debelko punase kaardi. Mängijad tõuklevad. President endiselt ei ärritu. Lõpuvile järel lööb ta Viktor Levadale käe pihku ja teineteisele soovitakse head.
"Mängujärgsed protseduurid on lihtsad. Saadan Kunole (Kalju president Kuno Tehva - toim) SMSi ja lähen koju. Õhtul on hooaja lõpetamise pidu. Kõnet ma ette pole valmistanud. Sinna üritusele fänne ei tule, kohal on vaid ainult treenerid, mängijad ja klubi töötajad," lõpetab Pohlak.
Miljonit, au ega kuulsust seekord ei tulnud, kuid karavan liigub edasi. Järgmine aasta jälle!
Kommentaarid (0)