Endine tippjalgpallur hoiatab joomatuuritanud Rooneyt: abielus vutimehe jaoks on naised ohtlikud (1)

Tean paremini kui enamus, kui ahvatlev on nii-öelda halvasti käituda, kui teenid suurt raha ja kõike pakutakse sulle kandikul. Nagu Wayne'il, oli ka meil metsikuid õhtuid koos rohke alkoholiga.

 

Ühel 1998. aasta õhtul Dublinis läksime Alan Sheareriga (Newcastle'i inglasest ründelegend - M.T.) purjus peaga kaklema ja ta lõi mu nokdauni. Lõin kukkudes pea vastu lillepotti ära, kuid järgmisel päeval naersime juhtunu üle."

Ta jätkas: "Ühel teisel õhtul läksin ühe naisega tema koju, kuid asi lõppes vihase poiss-sõbra tulekuga. Ta koputas kell 2 öösel uksele, ma pugesin kärmelt teise tuppa peitu ja teesklesin, et magan narivoodis.

 

Ta polnud liiga õnnelik, kui mind leidis. Olukorra tegi hullemaks see, et tuba oli kaetud Newcastle Unitedi postritega, sealhulgas üks, millel olin mina. Ta hakkas mind lööma, seega pidin sealt põgenema.

 

Wayne on avastanud, et naised pööravad talle kergesti tähelepanu. Inimesed pööravad baaris päid, et sind näha ja tüdrukud langevad su jalge ees. See käib ametiga kaasas ja on igati okei, kui oled vallaline. 

 

Aga abielus jalgpalluri (Rooneyl on abikaasa Coleen, kellega tal on neli last - M.T.) jaoks on naised ohtlikud, kõik vutimehed teavad seda. Tähelepanuga tuleb osata hakkama saada.

 

On aeg, et Wayne asetaks oma naise ja lapsed esikohale, sest paratamatult on nemad need, kes peavad killud kokku korjama. Ainult Wayne teab, mis olukorras tema suhted Coleeniga praegu on, aga ta peab mõistma, et ta ei saa käia 10tunnistel joomatuuridel, kui pere ootab teda koju. Ta peab mõistma, mida ta oma perele teeb, sest nemad on lõppude lõpuks kõige tähtsamad."

 

"Hasartmängud oli minu suurim saladus, mida abikaasa Vicky eest varjasin. Ühel päeval avas ta pangakonto väljavõtte ja oli nähtust šokeeritud. See oli vahetult pärast mu esimese tütre sündi ja Vicky oli tulivihane. 

 

Asi jätkus kuni pankrotini välja. Mul oli abikaasa ja kolm last, seega palju kohustusi nagu Wayne'il. See oli minu elu suurim madalpunkt, millest pasundasid lehtede esiküljed. Kahetsen seda väga.

 

Läksime Vickyga lahku aastal 2014 ja mõni aasta hiljem lahutasime ka abielu. Kusjuures sel polnud hasartmängudega mingit pistmist, vaid kasvasime pärast Põhja-Iirimaale kolimist lahku, sest ta on inglanna. 

 

Oli väga veider ja sürreaalne end 35aastaselt Töötukassas arvele võtta. Kannatasin pärast karjääri lõppu depressiooni käes. Raske öelda, kui palju raha ma maha mängisin, aga summa on miljonites. Loodan, et Wayne ei lähe kunagi seda teed."

 

 

"Olen Wayne'i vastu jalgpalli mänginud, ta on platsil hea kutt. Ta peab meeles pidama, et pole tänaval suvaline Joe, vaid üleilmselt tuntud kui Inglismaa koondise endine kapten ja suurim väravakütt. 

 

Jalgpallurite pidutsemisi peetakse hoolikalt silmas, kuigi minu arvates pole see ilmtingimata vale. Kui nad läheavd laupäeva õhtul võitu tähistama, siis nad teevad täpselt sama, mida ülejäänud riik. Vahe on vaid selles, et kogu rahvus jälgib neid.

 

Jalgpallurid on inimesed nagu kõik teised ja nad peavad oma elu elama, samas peavad nad oma kuulsusest teadlikud olema.

 

Kui ma Newcastle'is mängisin, siis elasin justkui kuldkala akvaariumis. Inimesed tahtsid, et neid minuga koos nähtaks. Nii on iga jalgpalluriga. Aga nii mina kui nüüd ka Wayne peab olema ettevaatlik inimeste suhtes, kes tahavad temaga aega veeta, sest ta on rikas ja kuulus.

 

Nüüd, kui ta elab USAs, võib tal olla ka koduigatsus. Aga nii palju, kui tema mänge olen näinud, siis on Washington DC-sse kolimine talle hästi mõjunud. Ta mängib briljantselt."