ÕL HISPAANIAS | Rauno Nurger võlus tüdruku ideaalse vahvliga! (4)
„Kohtusime läbi spordi. Kuna kõik sportlased õpivad samas keskuses, käiakse samadel üritustel ja pidudel, siis saimegi tuttavaks,“ meenutab Rauno. „See oli natuke pikem protsess, alles kolmandast aastast hakkasime tihedamalt suhtlema.“
Hanna esimene mälestus on tõeliselt erk: „Mäletan, et see oli üks täiesti tavaline päev ülikooli sööklas. Märkasin, et tal on käes maailma kõige isuäratavam vahvel! Ta võttis selle valmistamiseks korralikult aega. Sinna läks ideaalne kogus maapähklivõid, mõõdetult lõigatud banaanilaastud ja vahtrasiirup. Mõtlesin endamisi, et see on teistest minuealistest kuttidest erinev. Siis ma teda veel ei tundud, aga see jäi meelde.“
„Nüüd sööme sarnast vahvlit põhimõtteliselt iga päev,“ lisab Rauno.
Kooselu alustas noorpaar ülikooli viimasel aastal. Mõistagi oli Euroopasse tulek keeruline, sest uus elupaik vajas harjumist. Raunol oli oma kindel päevarutiin, kuid täiskohaga profisportlase kaaslasena tuli Hannal kuidagi pikki päevi sisustada. Alguses polnud neil korteris internetigi. Iga päevaga läheb aga lihtsamaks.
„Ma ise ka ei tea päris täpselt, kuidas mu päevad siin mööduvad,“ muigab Hanna. „Olen palju jalutamas käinud, meil on kohe maja taga suur park. Lisaks toimetan kodus, teen süüa, pesen pesu, koristan, käin toidupoes ja üritan Raunot nii palju toita kui võimalik.“
Lisaks lõbustab teda Huesca lemmikloomapoest leitud pisike, kõigest mõne kuu vanune kutsikas Leila.
Arvestades, et Rauno veedab pikad päevad treeningsaalis, on Hanna talle äärmiselt suureks abiks. Näiteks, kuigi talle on tiimi poolt kahel korral päevas hotellis toidukord ettenähtud, siis seal ta enam eriti ei käi. „Kui meile 2-3 korda toorest kana anti, mõtlesin, et rohkem ei viitsi küll seal süüa,“ muigab perekonna meespool ning lisab, et kodus süüakse palju erinevaid toite, alustades pastade ja lõpetades kalaroogadega.
Kui välja arvata mõned igavad hetked, peegeldub Hanna silmist siiras rõõm. „Ausalt öeldes olen isegi üllatunud. Kõik läheb nii hästi, me ei tüüta teineteist ära. Enamikel päevadel on ta mitu tundi kodust ära. Kui mul poleks koera, siis oleks tunduvalt raskem. Ta on mu kindel sõber,“ arutleb ta ja lisab: „Rauno on alati väga rahulik. Ma võin olla paras nuhtlus, aga see teda ei kõiguta. Ta on väga rahulik. Sellepärast ongi kooselu temaga lihtne.“
Muuhulgas meeldib USAs Kansases sündinud ja üles kasvanud Hannale Eesti: „Eelkõige meeldivad mulle inimesed, nad on väga toredad. Enne Eestisse jõudmist uurisin, millised inimesed seal on. Lugesin, et olete väga enesekesksed ja üldse mitte sõbralikud. See on mingil määral tõsi, aga miks peakski võõra ameeriklasega niiväga rääkima. Aga kui kuskil avalikus kohas abi palun, aidatakse mind hea meelega. Ja kõik on väga mõistvad, et ma ei oska eesti keelt. Siin on teisiti, saadakse kurjaks, et ma ei oska hispaania keelt. Lisaks meeldis mulle Eesti loodus. Peab kõndima vaid mõned minutid, et metsa või mõnele matkarajale jõuda.“
Kommentaarid