Mart Treial | Õpetlikud dopingulood (3)

Laskem alustuseks meestel endil kõnelda. 

Tammjärv: „Tundsin, et need 30.–40. kohad ei olnud piisavad. Olin iseendast kõik andnud, teinud tööd, treeninud, aga tulemus polnud kellelegi piisav. Sport on karm. Kõik ei mahu etteotsa, aga kõik tahavad. Kuigi ka 40. koht tähendab, et olen 30 mehest eespool olnud, aga suures pildis pole see avalikkusele ega toetajatele piisav.“ 

Kärp: „Olin MK-etappidel parimatel sõitudel jõudnud maailmas 20 hulka, aga nägin ja tundsin, et sellest ei piisa absoluutselt, et jõuda sinna, kuhu tahan. Et oleksin ühiskonna mõistes tippsportlane.

Meedia ristis mind kogu aeg lootusetuks sportlaseks, kes käib maksumaksja raha eest turisti mängimas. Ühiskondlik ja meedia surve olid hästi tugevad. Ja mu isiklik soov anda perele tagasi seda, et olen kogu aeg ära. Arvasin, et selle (veredopingu – M. T.) kaudu on mul võimalik jõuda maailma kümne parema hulka.“

Kas märkasite ühisosa? Mõlemad tunnistasid aastaid kuhjunud tundmust, et neid ja nende rasket tööd – mida muud tippsport on? – ei väärtustata. Et nad on eikeegid või halvemal juhul suisa negatiivse kuvandiga tegelased (suusaturistid). 

Lisagem sinna pidev majanduslik stress, sest Tammjärve ja Kärbi tasemel sportlastel puudub stabiilne sissetulek. Eesti spordis kehtib ju paradoksaalne põhimõte „pole tulemust, pole raha“. Aga kuidas teha tulemust, kui pole raha?

Võib üksnes aimata, kui rusuvalt selline koorem mõjub. Eriti seetõttu, nagu sõnas spordipsühholoog Aave Hannus, et sportlane võib väga kergesti panna enda väärtuse ja tulemuste vahele võrdusmärgi.

Hannus: „Kui näed end ainult sportlasena ja ühel hetkel avastad, et oled 30 ja pole ikka veel olümpiavõitja, siis on valmisolek teha ükskõik mida päris kõrge.“

Sarnast mõtet arendas ka endine tipplaskesuusataja Margus Ader: „Riik, ajakirjanik, sponsor – kõik ootavad tulemust. Kui pole tulemust, võid tunda, et oled nurka aetud. Oled rajanud elu spordile ja oled väljapääsmatus olukorras. Kui siis usaldusväärne allikas pakub sulle võimalust, võib murdumine lähedal olla.“

2016. aasta suvel täpselt nii juhtuski. Kui Mati Alaver Saksa dopinguarsti telefoninumbriga Kärbi (toona 31) ja Tammjärve (27) jutule tuli, olid nood kaotanud usu endasse ja puhtasse tippsporti. Ka lugupeetud treeneri žest andis meestele üheselt mõista, et pettuseta teist asja ei saa. 

Kõige selle taustal on mõistetav (mitte segi ajada sõnaga „aktsepteeritav“), miks mehed ristmikul vale teeotsa valisid. Elu näitas, et see polnud Saksa kiirtee tippu, vaid liiga kõrgelt maksustatud konarlik Poola külavahetee tupikusse. Ei tulnud loodetud tulemusi ega saabunud hingerahu. Järgnes hoopis avalik skandaal ja häbi.

Loodan, et praegune juhtum aitab järgmistel sama valiku ette sattuvatel tippsportlastel – oleks naiivne arvata, et neid ei tule – langetada etema otsuse. Rahvale tahaks aga südamele panna, et austagem ka neid atleete, kel pole medalit kaelas. Parem ausalt 50. kui pettusega pjedestaalil. 

PS! Kui paljud meist saavad ütelda, et on omas ametis maailmas kas või 100 parema hulgas? Mina kindlasti mitte.

* – Andreas Veerpalu jäi meelega mainimata, sest tema lugu pole me (veel) kuulnud.