Soome odatšempion kiskus Toomas Savi dopingujutud taas päevavalgele (23)

78aastane soomlane rääkis, et hakkas dopingut neelama 1968. aastal, kui lätlane Janis Lusis püstitas Saarijärvel maailmarekordi 91.98.

„Mees tõusis ühtäkki 85 meetrilt sellise tulemuseni. See ei ole niisama võimalik,“ vahendab Iltalehti raamatus olevaid lauseid, kus selgub, et Nevala kahtlustusi kinnitas üks Eesti arst. „Ütlesin: p***e, ka meie peame neid asju saama, ei või teistele kuut meetrit ette anda.“

Põhjanaabri sõnul tõusis eri ainete kasutamine tema jaoks päevakorda 68. aastal. „See oli iga sportlase enda asi, kas ta tarvitas või mitte. Minul puhul andsid need juurde viis-kuus meetrit,“ sõnas järgmisel suvel hoobilt 91 meetri joone ületanud ja EMil hõbeda noppinud Nevala. 

Oma tippmargi, 92.64 lennutas ta 1970. aastal. Sedagi tablettide abil. Tõsi, toona polnud tegu patustamisega, sest anaboolsete steroidide kasutamine keelustati spordis alles 1974. aastal.

Nevala on varemgi rääkinud, et tabletid jõudsid temani Savi kaudu 68. aasta suvel Tamperes toimunud Soome–Eesti maavõistlustel. „Ta õppis sel ajal arstiks ja ütles, et NSV Liidu sportlased on juba mõned aastad kasutanud erilisi aineid, mis parandavad vormi ja tulemusi,“ rääkis Nevala 2001. aastal Õhtulehele veergudel.

„Savi ütles, et ta võib Eesti koondise arstilt neid hankida. Järgmisel päeval täpsustas, et on võimalik saada 50 tabletti, sest rohkem pole kaasas. Meie – mina ja Jorma Kinnunen – andsime talle selle eest Heldi oda. Nii see kaup käis,“ sõnas soomlane, kelle sõnul jäi see viimaseks korraks, kui ta Saviga kokku puutus. 

Savi-poolne versioon

Savi sõnas eile Postimehele, et tegu on vana teemaga, mis on juba ammu selgeks räägitud ning tal pole rohkem kommentaare jagada. Õhtuleht meenutab sel puhul lõiku 2001. aastast, kui toona suusaliidu presidendina töötanud Savi neil teemadel sõna võttis. 

„Tegelikult on selle odaga seotud üks pikem eellugu. Nimelt 1967. aastal Kotkas võisteldes viskasin mina oma elu tippmargi 81.20 just sellesama Heldi firma odaga. Tollal liikus neid väga vähe. Minu teada oli selline Nõukogude Liidus vaid Janis Lusisel. Nevalal oli aga neid juba siis kaks ja ta ütles, et kui võidan, siis ta annab ühe mulle.

Ma ei võitnud, vaid jäin teiseks – Nevala viskas viimasel katsel minust rohkem, kuid oda kukkus lapiti ja kohtunik poleks tohtinud seda arvestada. Ent ta pani märgi maha. Nevala ütles siis mulle, et ta ei saa Soomes kaotada, sest on olümpiavõitja, kuid lubas siiski mulle oda kinkida järgmisel aastal Eesti–Soome maavõistlusel. Nii et selle oda saamine pole mingil moel nende tablettidega seotud.

Tablettide andmine polnud minu huvi, vaid Nevala küsis neid. Korjasin siis tõepoolest kust juhtus 50 nerobolitabletti kokku. Mina need ka Nevalale andsin. Selles tunnistan ma end süüdi. Aga mina ei viinud neid tablette Soome ega vahetanud neid oda vastu. Oda sain kingituseks eelmise aasta eest.

Olin 1968. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna neljanda kursuse tudeng ja mul polnud mingitki aimu, mis aine see nerobol on, ja mis mõju sportlasele avaldab. Toonases õppekavas polnud ühtegi sõna dopingainete kohta,“ rääkis Savi 18 aastat tagasi ning lisas, et kel vähegi kõneoskust, võis need tabletid toona suvalisest apteegist välja rääkida. 

Sama on kinnitatud ka tollane keskmaajooksuäss Rein Tölp: „Nerobol ei olnud kuuekümnendatel mingi doping,” sõnas ta 2001. aasta Õhtulehele. „Seda võis apteegist osta.“