HEIKI VALNER PUHKAB LOOMADE KAITSMISEST: "Püssirohi sai otsa!" (24)

"Helistage Valnerile! Tema tuleb ja aitab!" just see on loosung, mida väga palju hõigatakse. "Armsad loomasõbrad – ma lämbun selle looma- ja abipalvete kuhja all. Ma ei saa hingata! Ma ei jaksa enam!" kurdab 10 aastat vabatahtlikule loomakaitsetegevusele pühendanud Eesti Loomakaitse Liidu juhatuse esimees Heiki Valner.

Ta lisab, et pole normaalne saada lõputuid abipalveid, mida keegi hallata ei jaksa. Liidu meilboksis oli üle 200 lugemata kirja ja Facebooki omasid pole ta veel kokku lugenudki. Esimest korda kümne aasta jooksul ei lugenud Valner neid läbi ja kustutas kõik ära. "Andke mulle andeks, aga lisamurekoorem ei mahu lihtsalt mu enese niigi väga suure sisemise ängi kõrvale lihtsalt ära," palub ta.

Loomasõbra esialgne mõte oli ju läbi täieliku avalikustamise "loomaasjad" Eesti riigis korda saada. Siis pikendas Valner oma tegevust kolme, siis viie aasta võrra ja seejärel lubas kümne aasta möödudes joone alla tõmmata, kuid on ikka veel siin ja pettunud. Riigi tegevusetus loomade kaitsmisel lisab talle vaid lootusetusetunnet juurde. "Kümnete ilmselgete juhtumite mitteuurimine, haigete loomade terveks tunnistamine, loomapiinajate õigeksmõistmine või neile naeruväärsete karistuste määramine. Kui siia lisada veel looma huvides vastu võetud eutanaasiaotsused, siis muutub tuju eriti sandiks ja sestap ei maksagi imestada, et selle valdkonna inimesed kiiresti läbi põlevad, selgitab ta tagamaid.

Ükskõik millist tööd ja vabatahtlikku tegevust saab teha hästi vaid siis kui su elukoht, pereelu ja rahaasjad on korras. Valneril nad hetkel korras pole. "Loomakaitse on väga kallis hobi," selgitab loomaaktivist Õhtulehele.

Lahendamist vajab ka küsimused, kuidas liidu sees ülesandeid ringi jagada. Näiteks kes vastab telefonile, kes vastab kirjadele, kes haldab kodulehte ja Facebooki. "Juurde palgata kedagi ei saa, sest loomakaitse liidus pole palgalisi töökohti. Paljud vabatahtlikud on noored kenad naised, kel on oma pere ja väikesed lapsed," märgib ta.

"Muide, täna (kolmapäeval – toim.) kell 7.33 tuli kõne Tallinnast, Paplite puiesteel elavalt vanaproualt, kelle aiast oleks vaja kärp kinni püüda ja metsa viia," räägib väsinud Valner neist lõpututest kõnedest ja lubab esimest korda üle väga pika aja endale ka pärispuhkuse. Kärp jäi Valnerist vanaproua aeda.

"Loodetavasti elevandid, ahvipärdikud, krokodillid kaelkirjakud ja ehtne džungel taastavad mu sisemise tasakaalu ning aitavad taas ree peale. Tagasi olen aprillikuu teisel nädalal ja siis peaks ka selge olema, millises mahus ma loomade kaitsmist jätkan," räägib Valner ja palub seni inimestel ise hakkama saada. "Ärge pikka viha pidage ning hoidke ikka loomi, linde ja teisi tegelasi!"