Kui Valge daami kodulinnas on õudusfilmide festivali saatus seekord selge – viie vaimuliku protest ei ole piisav põhjus, et võtta ürituselt vahendid ligi kuu enne toimumist –, siis Rakveres näidatavad filmid kutsusid esile tunduvalt teravama diskussiooni. Rakvere kultuurikomisjoni juht Tauno Toompuu (samuti vaimulik) põhjendas komisjoni otsust festivali toetada nii: “Igal aastal rahastame umbes 40–50 üritust ja alati on nende hulgas selliseid, millel ma ise vaimulikuna ei osaleks ja kuhu teisi minema ei julgustaks. Aga see ei saa olla argument omavalitsuse eelarveliste vahenditega ümber käimiseks lähtuvalt isiklikest eelistustest.”
Selge on, et kohaliku omavalitsuse kultuuriprogramm peaks pakkuma kõigile midagi – kuid iga protest, mis kantud pelgalt argumendist „meile ei meeldi“, ähvardab kohalikku kultuurielu vaesemaks muuta. Kunsti ja kultuuri eesmärgiks ei ole pakkuda ainult ohutult keskpärast meelelahutust, vaid palju muudki: selgitada ja mõtestada ühiskonnas toimuvat, nihutada probleemidest mõtlemise piire.
Kuidas kultuuri vaba mõtet kaitsta, ei ole küsimus ainult kohalike omavalitsuste kultuurikomisjonidele, vaid meile kõigile, eriti enne valimisi, sest need, kes saavad võimule, hakkavad nendel teemadel otseselt kaasa rääkima. Ajal, kui kirjanduse sisu ja piiride üle otsustab kohus ning rahvusmuuseumi ajaloost rääkimise viise suunab vaimulikkond, on oluline, et võimalikult paljud ütleksid oma sõna sekka, kas nii on ikka õige. Alati on lihtsam hukka mõista kui mõista. Veelgi lihtsam on valjuhäälseid protestijaid kuulata, sest kui nende murekoha lahendad, kaob tüütu kisa. Kahjuks võivad seeläbi kaduda ka kisast hoopis olulisemad väärtused ning see on koht, kus tuleks mõelda, kas elame vabas või mingis teistsuguses ühiskonnas.
Mis puutub õudsfilmidesse, mida ma ise tõepoolest ei vaata, siis see on vast rohkem meelelahutuse liiki kuuluva ja vast poleks nii rangelt keelduma pidanud. Lõpuks: vaba maa, ise teavad :)!
Aga jah pruuniaugu rüütlite elik kakanokude jms taoliste pervovärkide reklaami pole vaja teha.