Linna jõudes nägin tänavatel hiigelplakateid, kus imenunnu rebasekene on eluaegses vangistuses. Plakat kutsub keelustama karusloomafarme Eestis. Palju maksab selline hiidplakatikampaania, tean meediainimesena päris hästi. Kui soov oleks karusloomakasvatust Eestis kokku tõmbama hakata, saanuks selle raha eest osta ära päris mitu pisikest perefarmi kuskil äärealadel.
Pakkuda nende pidajatele reaalset võimalust asuda tegema midagi muud. Looma endale uusi vähem vägivaldseid elatusallikaid. Aga näib, et tegelik eesmärk on hoopis midagi muud. Imenunnud loomakesed on vaid võimalus tõmmata tähelepanu. Mitte probleemidele, vaid vastupidi, tegelikest probeemidest eemale.
Sada töötut häälte nimel?
Mitu riigikoguliiget esines hiljuti avaldusega nendesamade karusloomakasvatuste vastu. Küsisin ühe riigikogulase algatatud sotsiaalmeediadebatis, miks võideldakse maal inimestele peatoidust pakkuva marginaalse väikeettevõtlusharu vastu selle asemel, et lahendada tegelikke keskkonnaprobleeme. Riigikogulane vastas, et karusloomakasvatuses saab tööd vähem kui sada inimest.
Mingi sadakond inimest kuskil porisel maal pole arvestatav hulk oma õiguste eest seisjaid. Need, kes seal töötavad, on juba päris vanad, kümne aasta pärast saavad pensionile või õpivad mõne uue ameti, oli keegi ametnikupreili endale juba numbreid uurides pildi kaardistanud.
Kui paljud aktiivsetest loomakaitsjatest on kunagi proovinud maal ellu jääda omal jõul? Kas ametnikupreili teab, mida tähendab farmi pidamine, olgu siis piima-, liha-, või muu looma? Mida tähendab väikse pereettevõtte asutamine ja sellega ehk ümbruskonna ainsaks tööandjaks olemine?
Mida tähendab öelda 50ndates maainimesele, et küll ta õpib ümber? Kelleks ta õpib, kui reaalset ettevõtlust maal jääb üha vähemaks? Mõnusates kabinettides toredate rahvusvaheliste organisatsioonide toel kena nimega organisatsioone esindavad arvutitest andmeid otsivad hella hingega loomaarmastajad, kes loomi on näinud parimal juhul loomaaias või filmides, ei kujuta reaalset maaelu ette. See teebki tuhandete tänavale kutsumise väga lihtsaks.
Nemad seal mõttetus maakolkas on koormatud oma igapäevase ellujäämise ja riigikassasse ametnikupalkade maksmise nimel peetava olelusvõitlusega. Nemad ei jõua tänavale enesekaitseks lippe lehvitama.
Samas näitas värske uuring, et üha suurem hulk eestimaalasi on rahulolematu meie keskkonnas toimuvaga. Eriti palju on rahulolematuid noorte hulgas, kes kõik on valmis andma oma hääle rohelise mõtteviisi toetajate poolt. Seega süttisid kogenud poliitikutes lambikesed – valimised lähenevad, hääled ootavad, kampaaniat alga!
Noored, tegelikult ka keskkonnaaktivistid ei märganudki, kuidas nende algselt väga õigete asjade – maailma parandada sooviv energia kanaliseeriti võitluseks ookeanikalade kaitseks. Kasutades selleks emotsioonekütvaid hiidplakateid, mis tehtud mahavõetud puudest, tekitades sellega iga päev üha uute piirkondade loomade massigenotsiidi.
Noored, kelles on loomulik protestimeel, kanaliseeeritakse süsteemile ohututesse protestidesse, et nad ei seisaks meie tulevikule ohtu kujutavate teemade eest. Entusiastide ülevoolavat emotsionaalsust kasutavad poliitikud mõnuga ära.
Ja poliitikud on rahul. Nad astuvad julgelt tänavale koos noorte valjuhäälsete entusiastidega, nõudes vabadust vangistatud karusloomadele. Aga nendesamade toredate poliitikute allkirjad on metsade mahavõtmist ja taimemürke lubavatel dokumentidel ehk tuhandete loomade ja lindude surmaotsustel.
Tunda end hea inimesena
See, kuidas inimesi kergete protestiaktsioonidega tegelikelt valupunktidelt eemale meelitatakse ja kuidas inimesed sel nii lihtsalt sündida lasevad, on mõtlemapanev. Kui lihtne on tunda end hea inimesena, valades emotsioonid välja ookeanikalade või nunnude karusloomade kaitsele, kes kuidagi sinu igapäevaellu ei puutu.
Samal ajal lastes massiliselt hukkuda iga päev sadu metsloomi ja linde lageraie tõttu. Lasta tulevikus terveid looduskooslusi hävida Rail Balticu mittevajaliku laristu tõttu.
Süsteem loob ohutuid protestiorganisatsioone, kuhu aktiivsete loodushoidlike noorte energia kanaliseerida ja nad lähevadki nagu rotid vilepuhuja laulu peale end heade ja õilsatena tundma. Reaalsed mured unuvad ja elu tundub jälle ilusam. Mis kõige tähtsam, oled ju ise hea ja head teinud. Oled hea inimene. Võid unustada, et sinu vaikival nõusolekul hukub endiselt iga päev tuhandeid koduta jäänud loomakesi, pesapuid mitte leidvaid väikelinde, mürgitatud mesilasi.
Muide, kui sulgeda üks kümmekonnast Eesti karusloomafarmist, siis kuhu need vangist vabaks võideldud loomad minema peaksid? Loomade varjupaika ehk ühest puurist teise? Hõrenevasse metsa, kuhu ei mahu ära enam ka seal loomupäraselt elavad loomad? Olelusvõitlusse, millega nad pole iial kokku puutunud? Kui mitu loomasõpra on reaalselt valmis elama koos kümne toas vabalt jooksva nunnurebasega?
Ootan huviga, millal tulevad kalakeste ja vabadust ihkavate puurirebaste kaitsjad tänavatele plakatitega “Vabastage meie kanad!” 1. aprillist keelatakse jõudirektiiviga kõigi kodukanade nende loomulikus õuekeskkonnas pidamine. Tehti otsus, mis mõjutab maaelu. Kõik Eesti kanad mõisteti nende kanaõigusi rikkudes eluaegsesse vangistusse! Kes tormab võitlusse tuhandete õnnelikke mune munenud kaagade õiguse eest olla õnnelik? Aga kana ei näe vist kaitsmiseks piisavalt nunnu välja.
Kommentaarid